Pallike 

Pistan kümme Emakese Maa järele janunevat sõrme mulda, sulen silmad ja olen Maaga üks. Kui suur on see tunne! Ma olen viivuks sama suur ja tugev ning viljakas. Minu sees on kive, luid ja aardeid-  väärtuslikke ja ihaldatavaid, unustatud ja leidmist ootavaid. Minu peal lamavad lehed, oksad, lombid, loomad ja putukad sibavad ringi, tehes natuke kõdi. Minust kasvavad madalamad ja kõrgemad taimed, puud ja põõsad, lilleaasad ja porgandipeenrad, võsad ja metsad. Minu peale rajatakse teid, millel vuravad masinad nagu sipelgad. See lõbustab mind . Näen minu peal lamavaid päevitajaid, kes jahutavad mind, olles mulle varjuks. Lapseke kukub minu peale kogu pikkuses, kuulen nii lähedalt tema nuttu ja ema lohutavaid sõnu. Naeratan. Kogu maailmatunnetus on ühes viivus korraga, samas eristatav ja eraldi nauditav.

Tunnen, et minu inimesekeha muutub millekski muuks- mullaks, liivaks, ojaks, järveks, ussikeseks, kes uuristab auke. Mul ei ole enam eralduvaid osi- olen Mina. Näen enda sisse, peale, taha ja ümber; näen kaugele ja lähedale; mäletan olnut ja olevat, aiman tulevat. Minus on jõud, vägi, loovus, armastus ja hellusevajadus...

Kuulen kusagilt ääretult kaugelt hüüet, mida ma esialgu ei erista, see muutub järjest nõdulikkumaks ja domineerivamaks. Järsult hooman enda väikest keha, kuid mõttes ja olemises olen endiselt mitmetahuline ja -tasandiline. Märkan kaaslast mind raputamas ja avali silmadega mind vaatamas. Vaatan teda sooja pilguga ja ütlen, et kõik on korras, külvan vaid seemneid mulda, näitan mullaseid käsi ja seemnepakikest, mis on juba tühi. Ei mäleta, kuhu seemned said, aga need on hästi külvatud, saak tuleb rikas. Ma tean, sest Mina olen Maa.

Sooviksin külvata seemneid ka Taevasse, sirutuda kõrgele ja paitada seemneid täis pihkudega pilvi, pilved on heaks pinnaseks Headusele ja Hoolivusele, moodustades Armastuse ja Valguse. Kui olen Maa peal küllalt külvanud, liigun kõrgemale. Kui kõrgele? Eks minu viljad, mis vihmaga Maale sajavad, näitavad.

                                                                                               * * * * * * *

Käin igal vabal hetkel oma porganditega rääkimas, need on moodustanud peenrale enneolematu mustri. Olen Õnnelik!

Lisaksin et lugesin veel palju palju eespool olevat ja need tunded...tekkis tahtmine vahepeal lihtsalt nutta, ei teagi kas õnnest või kurbusest. Aga ma tänan teid jagamast osakest endast.  .....aga ometi see viimane lugu on siiani mu hinges.

Aitäh Vikerkaarevärvi Pallike! Sinu lood on kõik eranditult täis suurt soojust ja armastust. Külvatud Headuse ja Hoolivuse seemned, kui armas!

E`meare, oled armas

Pallike   tahaks Sulle veel midagi ilusat öelda aga lihtsalt ei ole sõnu