Sõnadel ei ole nii suurt Väge, mis väljendaks minu sees olevat. Ma tänan headuse eest. Patience, Sinu read tekitasid minus värinaid ja panid pisarad voolama.
                                                                                            
 

Vikerkaarevärvi Pallike on oma mõtted jälle valgusena paista lasknud läbi oma imelisuse prisma. Väga sügavad ja hingeminevad sõnad, värvide täiuslikkus.

Vaikus-mis see on? Mis see siis ikka on- kas see on see, kui ei ole midagi peale selle? Pole sõnu, lauseid, hääli, laulu, telekat, vilistamist, naermist, nutmist, müdinat, kolinat, vaidlemist...Kas vaikus eksisteerib siis, kui ei ole ka mõtteid? Kas mõtted lõhestavad vaikuse, kui nad ometi ei tekita heli? Jaaaa, heli ei tekita nad Sinu sisemusest Välja, aga Seespool Sa ju ometi kuuled oma mõtteid. Sinu jaoks ei ole siis enam vaikust, kui mõistus räägib. Sinu lähedased ei kuule, kuid Sina märkad. Aga kui kihutada mõtted ka minema, kas siis on tõeline vaikus? Kas tunded tekitavad heli? Kas Sa kuuled, kuidas süda laulab, nutab, naerab, kui pole sõnu, isegi mitte mõtteid? Kas Sa kuuled, kuidas räägib Hing, kui arvad, et oled sõnadest kaugel...

Kas Sa oled kunagi jõudnud täieliku vaikuseni- kus  Sa tunnetad täilelikult Iseennast ja Maailma?

Vaikus on kuldne...Vaikuses kõneleb Hing...Tead, näed, tunned, Oled.


Küsimused mõtetena vaikusest...

Minus tekib järjest enam ja enam tunne, et soovin enam ja enam olla Eneses, eemal Välisest, olla Oma pisukeses maailmas, mis on samas Universum mulle enesele. Maailmas, kus on need, kes on. Vaikus, mina, Maailm ja KÕIK(sus).

Kuna töö on väga suhtlustnõudev, siis hetkel olen seal, kus olen. Mis tuleb, veel ei tea, aga midagi kindlasti.

Patience, vikukallid  .

Armastan Teid kõiki .

Veel üks pisike killuke mõtet- see on üüratult suur ja võimas, kui Sina paned ennast oma sõnade ja mõtete ning tunnetega värisema, kasvõi nii tugevalt, et tekib maavärin, mis võib purustada kõik selle, mis oli, andes võimaluse kõigele sellele, mis ootab, mis on ees- vabadus. Armastus.
                                                                                            

 Pallike. Palju Sa kaalud? Kui pikk Sa oled? 
Sest mul on raske uskuda, et Sa oled Maa peal kahte jalga kordamööda teineteise ette asetav inimene.

Tsiteerin Sinu sõnu:

"***Sirutan käe ja asetan selle Valgusesse, täitudes Universumisolevaga, andes Universumile minus olevat. Käsi on kuldne, selle Sära voolab üleni mu peale ja minu sisse, minust välja. Ma sirutan käe Sulle, palun, hoia mind, mina hoian Sind. Alati. Tugevalt, kindlalt, uskudes ja usaldades."
Tsitaadi lõpp

... Ja uhkes üksilduses voolab vana hea kivipea Nuustiku silmanurka pisar. Äratundmine.
Oleme üks.

Vaikuse osas - täielik nõustumine.
 Olen seda kogenud.
Valgustuse otsijad taotlevad seda aastaid ja mina naljatilk (sõna parimas tähenduses) kogesin seda juhuslikult...
 Vaimse tuhmuse ajal.

 Vaatan end nüüd ja naeran - klaviatuuril tantsib õhtu otsa lilla kiireke ja üritab mulle midagi ütelda...
Või on ta lihtsalt mu rõõmuks siin?

 

 Jeerum, ma aimasingi, et Sinus midagi teisiti on!

Nüüd ma siis tean...
 *Ohkab.*