Tänan, Naida, heade sõnade eest ! Kaledon, ausõna, siia ma küll muinasjutunurgakest ei tee .

Soovin ka tänada Sind,Vikerkaarevärvi Pallike,nii ilusate ja südamlike lugude eest!Oled tõeliselt andekas,oskad leida värve ja kujundeid,luua imelist pilti silmade ette...aitäh!!!

On olnud tavaline päev, lihtsalt olemine, tavalised asjad, lihtsalt asjad. Igapäevaelu. Järsku märkan enda kõrval võõrast, ometi tundub ta ääretult tuttav. Pole teda varem näinud, aga võibolla olen ka. Nii ma siis olen, julgemata väljagi teha, ainult näen, et minu lähedal ollakse. Õigemini mitte nii lähedal, mõned meetrid ikka kaugemal. Siis märkan, et Olija tuleb järjest rohkem minu poole, tuleb ja tuleb, vaadates minu silmadesse. Mul hakkab imelik, tahan pilku lahti kiskuda, aga oma üllatuseks ei saa, ma olen justkui naelutatud, lummatud, nõiutud, äratehtud. Ligi tikub pisike hirm, mis kohe hajub, sest taipan, et see pilk on nii oma ja tuttav, igivana.

Siis kuulen kedagi vaikselt kõrva sosistamas: “Tere!”
Võpatan seesmiselt, nii et varbad teevad pisikese tantsu ning suured silmad lähevad veel suuremaks ja neisse tekib sillerdav helk. See hääl, see tämber on nii tuttav, nii Oma. Kes ta küll on?...
Küsin vaikselt, vaevu suudan häält tekitada, pigem mõtteliselt:” Kes sa oled, mida sa soovid, ma kardan?”
Kostub sosin: “Sa tead, kes ma olen, meenuta, kullake.”
Pingutan ja meenutan, on hetk, kus olen peaaegu juba kohal, siis jälle kõik kaugeneb...Kuid tunnen, et ma pean teada saama, sest kui mulle ei meenu, ei ole miski enam see. Palun temal end veidi aidata.
Tema on lahke: “Vaata mind, kas sa siis ei näe. Mine peegli ette ja tule siis tagasi ja vaata uuesti.”
Lähen peegli juurde, pilt mida silman, ei ole midagi erilist: tuttav nägu, veidi väsinud olek, sorgus juuksed ja hallid riided. Ei tahagi enam edasi vaadata, longin tagasi tema juurde. Ja vaatan...tuttav nägu, sära ja värve täis, elujõus ja kohevad pilvedeni hõljuvad juuksed ning valged, värvilisi sädemeid täis riided! Ja need silmad, need on ju NEED SILMAD! Kukun põlvili ja puhken nutma, sest mu Maailm sai värvi ja valguse, sest ma tean, kes ta on. Ma tean, kes MA OLEN.

Kuulan õrna sosinat, mis kostub läbi nuuksete: “Ma nii ootasin, et sa näeksin, igal hommikul vaatasin sind ja tulin lähemale ja igal õhtul olin ja jäin, aga sa ei näinud, vaatasid, kuid tühjus paistis sinu sisse. Ma olen nii õnnelik, et sa näed ja tunned ja oled. Nüüd oleme koos: meie oleme. Sina (loe:Mina) ja Mina (loe:Hing). Ma armastan sind, olen seda alati teinud, ka siis, kui sina seda ei teadnud. Ma tunnen, et ka sina armastad mind.”

Ei ole tavalist päeva, lihtsalt olemist, tavalisi asju, lihtsalt inimesi. Kõik ON kordumatu ja oma, kõik on Armastus ja Kõiksus. Hing ja Mina, Mina ja Hing, Looja ja Loodu ja ÜHTSUS.


Armastan.

Väga kaunis jutt !!! Imeline on seda lugeda kohe ..tore ,et kõigiga jagasid

Aitäh imeilusa loo eest!

See lugu pani minu südame ka helisema Aitäh!

Mõnikord oleks soov lihtsalt peatuda, aega seisma panna, aga millest sa hüppad, kui aega ei ole olemas...Jaaa, millest ja kuhu sa hüppad, kui pidevalt juba kargled ühest kohast, hetkest ja olust teise, samas kui kõik nagu oleks juba olnud ja on edaspidigi. Liigud, kuid samas kõik seisab paigal, astud edasi ja näed, et oled seal kus alati- oled Olemas. Ilmselt ei saagi midagi peatada, sest kõik on minev ja tulev, lõppkokkuvõttes olev. Olemine on oluline, olnud oli ja tulev on varsti minev. Milleks siis mõelda, lihtsalt olla ja näha ja kuulda ja tunda. Küll näed, mis läheb ja mis tuleb ja jääb. Üks on kindel- kõik ON.