Ja sealt Sa siis tuledki, Valguse käes, tiibade sahinal...Sa tuled, sest Sa oled, ma lähen, sest ma olen- minemine ja tulemine-olemine. Mis tunne on olla? Olemine on tunne ja mõte. Ma tunnen, et ma olen, ja ma olen, et tunda. Ma mõtlen, et ma olen, ja ma olen, et mõelda. Mina olen tunne ja mõte. Mõte ja tunne on Valgusest, mõte ja tunne on Valguses, Valgus ON. Mina olin, olen, jään, ka siis, kui lähen- igal hetkel Ma Olen, olgu unes või ilmsi (mis on ilmsi?). Ma olen ka seal, kus olen viibinud, minu jäljed on kõikjal. Ma olen neis, kes mind on tundnud, kes mind on näinud, kes mind on puudutanud- ma olen nende sees, nii nagu nemad on minus, minu Hinges, südames, kaasas. Ma lasen neil minna, keda soovin ja kes seda soovivad, lasen neil lennata kõrgele, annan kaasa Õnnistuse ja armastuse. Sest MA OLEN MINA, KES MA OLEN OLEMAS VALGUSES, OLEN VALGUS, MINA. Ja nemad on need, kes nad on- OLEMAS, VALGUSES, VALGUSEST, VALGUSEGA. ME OLEME KÕIK KÕIKSUSES, UNIVERSUMI TUUMAD JA LOOJAD.

Valgust ja armastust, Õnnistust!

Pilve piiril ma tantsisklen, all on Maa ja ülal Taevas, ma olen keskel. Käed sirutavad Taevast õrnalt puudutama, varbad kõditavad Maad, Taevas nurrub mu puudutusest, Maa kihistab naerda, hoides pihku suu ees. Ja mina olen lihtsalt õnnelik- mul on ju kõik, mis mul on. Mul on õhku, mulda, tuld ja vett, mul on muusikat, raamatuid, maale, tantse, taimi ja loomi, linde ja putukaid...Ja mul on Tema, Nemad, kes on kallid... Aitäh, Isa, Sul on nii palju anda. Soovin Sullegi anda kõike, mis mul on. Annan enda. Kuigi ma ei saa anda, sest ma juba olen Sinu. Ma tänan, et külvad minu Teele küllust, ma tänan, et saan jagada kõikidele kõike. Elan, et näha ja tunda seda, mida Sa oled loonud ja mida mina loon. Ma armastan.


***Katkematus tänus. Kõiksuses.


(Tekstid tulid minuni peale palvet Kaitseinglile, et ta räägiks minuga nii, et ma kuulen ja mõistan)

Sa vaata oma südame peale ja sisse- millisena Sa seda näed? Tunned? Süda annab igal hetkel tuksetega Sulle märku oma olemasolust (Sinu olemasolust). Kuulatle tasa...Kas sa tead, millest süda tuksub, kellele ta tuksub?

Mine oma südame lähedale ja anna endast märku. Süda on tänulik ja selle märgiks tuksub paar kiiremat ja tugevamat tukset. Kui Sa oled tähelepanelik, märkad, et südamel on palju uksi, Sinu valida on, millist ust Sa paotad. Sinu südamel on suletut ja avali uksed, on uksi, millest on Sinu südamesse sisenetud ja sama kiirelt ka väljutud; on uksi, millest Sa pole lubanud sisse minna, oled riivi ette tõmmanud. Kes teab, ehk oled isegi unustanud uksed, mis oled kinni löönud, mis nüüd vajavad vabastamist. Mõned uksed oled Sa meelega nähtamatuks mõelnud, enese eestki peitnud, soovinud unustada, aga süda tunnetab kõike, mis on tema peal, küljes ja sees...süda tuksleb Sulle sageli vihjeid, mõtteid, valikuid. Niisama sageli jätame oma uksed kinnisteks- iseenda ees.

***Tüdruk otsustas olla vapper ja kanda kaasas tahet vabastada süda riividest, tabalukkudest ja nähtamatusest. Ta astus sammu oma tuksu esimese ukse poole ja tundis soovi seda avada. Uks krigises, ta imestas, et avanemine ei olnudki nii raske, ukse lingid vajasid vaid õlitamist. Tüdruk nägi, kui kaunis on südame sees! Seal on Kaastunne, Armastust, Elurõõm, Kirg ja Usaldus, südame sein on pehme ja roosa ja kõikjalt õhkub soojust...Neiu kibeles juba uut imet avastama... Ta väljus sellest südamekambrist, sulgedes õnnetundega ukse.

Tüdruk märkas mõne aja pärast tugevalt ja kindlalt sissemüüritud ukseava, äkitselt meenu, millal ja miks ta selle kinni müüris. Ta nuttis, värises ja kartis- teadmatus tegi haiget. Ta kartis, et see, mis on selle ukse taga, on muutunud, ja kui ta selle avaks, ei saaks ta hingerahu enam tagasi, on jäädavalt ise muutunud. Tüdruk seisatas ja otsustas tagasi minna. Siis kuulis ta Hinge sosinat: "Palun ära lase võimalust käest, Sa oled nii lähedal!" Tüdruk nuttis taas, sest ta teadis, et Hing on teda alati juhatanud ja julgustanud. Aeg peatus, kõik keerles ja ta tundis, kuidas jalad teda Selle Ukseni viisid. Hing sosistas veelkord: "Kullake, siin on võti, Sa tead, kuidas seda kasutada ja milleks see on vajalik". Ta võttis ühe paljudest südamevõtmetest ja keeras värisevate kätega võtit lukuaugus, käis klõps ja uks vajus vaikselt lahti- tüdrukuni voolas Andestus, Lunastus, ja Pimestav Valgus. Ta tundis Õnnistust ja Vabadust, põskedelt voolasid pisarad, mis puhastasid ja tõid kaasa Tänutunde. Ta oli vaba ja hirm oli lahustunud.

Üks uks oli avastatud ja avatud, Tee südamesse koos Hingega oli õrn ja Valge. Palju uksi ootasid veel oma aega, see aeg tuleb. Tüdruku süda tuksles mänglevalt ja julgustavalt, süda teadis, milline tüdruk on ja mida ta soovis, niisamuti ka Hing.

                                                                               * * * * *

Lasen Valgusel südamesse ja Hinge voolata ning olen tänulik. Valgus seguneb Armastusega, kiirates Headust kõikjale. Olen Olemas, olen siin ja praegu. Igavesti.

Armastan.

Pühendatud Marile

Elasid kord hobuema, hobuisa ja kaks hobulast. Nende kodu oli ühel väikesel, inimestele nähtamatul saarel nimega Päikesetõusu Kuningriik. Nagu me teame, tõuseb päike kõikjal, kuid sellel saarel olid päikese hommikused unised haigutused palju pikemad, need kestsid tavaliselt peaaegu kogu päeva ja siis, kui päike oli kõige kõrgemale jõudnud, vaatas ta korraks ringi, haigutas veel ning loojus. Loojumine oli kiirem kui kümneni jõuab lugeda. Ööd olid seal sama pikad kui päikesetõusud. Kuningriigis elasid ainult loomad, ühegi inimese jalg ei olnud saart puudutanud. Kõige tähtsamad olid hobused, kes valitsesid Kuningriiki, teised loomad moodustasid koos alamate hobustega rahva.

Aga nüüd tagasi hobupere juurde... Hobuisa ja hobuema olid hõivatud ja tähtsad valitsuseliikmed, seetõttu olid nad päev läbi (tihti ka öösel) tööl, valitsesid saart, lapsed aga olid enamus ajast üksi. Sõid seda, mida heaks arvasid ja maitsvaks pidasid, tõusid mõnikord alles päikeseloojangul ja vaatasid kauneid sädelusi, mis sellel saarel igal ööl kõikjal lendlesid. Sädelused saatsid neid pimedas alati. Need olid inimeste soovid ja unistused, mis puhaste ja siiraste hobuste juurde jõudsid - oi, kui palju neid oli. Mõned valgusetäpid olid eredamad ja suuremad, teised vaid vilksatasid korra ning haihtusid. Kui hobulapsed hästi vaikselt olid, võisid nad kuulda, kuidas valgusetäppidest kostus hääli- enamus olid väikeste inimeste südamest tulevad, vahel isegi naljakad mõtted, aga oli ka vanaemade ja -isade unistusi. Hobulapsed olid alati lummatud, nähes valgusemängu ja märgates mõttehelidest moodustuvat suurteost.

Niisamuti nagu pea igal õhtul liikusid hobulapsed lagendikule kappama, et päikesele head-aega hõisata ja rõõmsalt sätendavat ööd tervitada. Sel ööl oli üsna vähe valgusesädelusi, hobulapsed olid natuke pettunud. Nad jalutasid mõnda aega hämaruses ringi ning otsustasid peagi koju tagasi minna. Lapsed jõudsid mõned hobusammud astuda, kui kuulsid selgelt ühe valgusepalli seest tulevat heli:

"Minu hobuke, kus sa oled, ma nii igatsen sinu järele. Ma panen sulle igal õhtul aknalauale leiba, et sa ei peaks nälga kannatama. Ma toon ojast sulle vett, et sa ei peaks janus piinlema. Ma ootan sind nii väga, soovin sasida sind lakast ja vaadata su silmadesse. Minu hobuke, tule juba ometi..."

Ühele hobulapsele tekkis kujutis veekalkvel silmadega, heledate juustega tüdruk, kelle süda oli sama suur kui Maailm. Hobuke tundis kummalist tunnet, südames käis jõnks ja seest läks soojaks ning tema silmadest voolasid maa peale suured ja kristallsed pisarad. Hobuke tundis, kuidas tema seljale moodustusid imekerged tiivad, ta saputas neid veidi ning oligi õhus. Tiivad tõstsid teda järjest kõrgemale ja juhatasid teele.

Olles kaks ööpäeva lennanud, jõudis hobuke õhtuhämaruses aknani, mille laual oli leivakäär ja maas ämbriga ojavesi. Hobukesel aga ei olnud kõht tühi, tema hing soovis kohata vaid tüdrukut. Korraga märkas ta, et neiu vaatas teda aknast imestunult ja õnneliku näoga. Neiu tormas toast välja ja kallistas Oma Hobust. Hobuke justkui sulas ning nende kahe ümber moodustus vikerkaar. Hingesugulased olid teineteist leidnud.

Nõnda nad lendlesid taevavõlvil, tüdruku käed hobuse lakka sisse põimitud. Tüdruk oli Maapealne Haldjas ja hobusele kasvas lisaks tiibadele ka ükssarv.

                                                                               *****

Kui kaks Hingesugulast ühte sulavad, on sündinud uus Maailmaalgus- armastavad südamed tervendavad ja puhastavad Emakest Maad ja soojendavad inimeste südameid, puistates mööda Maailma ringi lennates kõikjale Valgusehelbeid.

Armas, tohutult armas jutuke  Pallike, Sina ikka oskad

Pallike,sa oled imeliselt Armas ja su jutud samuti.Suured kallid sulle

Vaikus sisaldab kõiki helisid, nagu Valgus sisaldab kõiki värve. Vaikus on justkui helide algus, nagu Valgus on värvide algus, kõige Algus. Kuulatlege iseenese Algust - oma südametukseid. Minge tuksetega kaasa, need viivad Teid Hingeni. Ja Hing - Olemus - on Loojas, kõiges, mis On. Teie tuksed on Elu tuksed, nõnda erilised, ainulaadsed ja omased, vaid Teile kuuluvad. Samas võivad neid kuulda ja kuulata kõik, kes on Teisse piisavalt sügavale jõundud. Kuulatlegem Elu... imeline... Elu kuuleb Teid alati.

Valgust ja armastust!

Lugupidamise ja austusega,
Vikerkaarevärvi Pallike

Eile õhtul mõtisklesin elu üle - just viimasele ajale mõeldes. Kui palju räägitakse viimasel ajal vaimsetest asjadest, õpetatakse mediteerima, end otsima ja leidma endast kõike - Universumit. Kui palju korraldatakse seminare, koolitusi ja loenguid, et juhtida tähelepanu vaimsetele asjadele. Ja siis äkki ma leidsin end mõttelt, et iga päev, ka see, mis tundub kõige tavalisem ja ehk isegi rutiinne, on päev, mis asubki Sinu vaimsel teel. Pole vahet, kas selles päevas on rohkem maiseid mõtteid ja tegusid või emotsionaalseid või intellektuaalseid otsuseid või vaimseid avastusi või nukrust, naeru, igavust, põnevust... See ongi kõik kokku Sinu vaimne teekond. Ei saa eraldada erinevaid elu osi ja neid lahterdada. Sa oled sama vaimne teed keetes kui Inglitega suheldes, sest Sinu olemus on see, kes elab ja on, alati ja igas olukorras. ja Sinu olemus on vaimne ja püha ning Valguslik. Elu on täiuslik kõiges. Elu on õnnistust täis iga päev. Ja Sinul on oma Valguses võimalus jagada Õnnistust iga päev.

Valgust ja armastust! Õnnistust Teile kõigile.