ma mõtlesin ka,et vb on hea ka olla lugeja!;)

Tänu Sulle, Camilla , postituse eest!  See tundus mullegi väga hingelähedane.
Usun ka mina, et aktsepteeritavaks põhjuseks peresuhte lõpetamisel on ennekõike perevägivald. Palju räägitakse füüsilisest vägivallast meeste poolt, kuid paraku on vähemalt sama hävitav mõju ka vaimsel vägivallal, mille osas naised meestest suuremad meistrid on.
Me kuuleme tihti kodust põgenema sunnitud naisest, kes endale vajupaigast ulualust otsivad. Mida aga arvata meestest, kes kainelt koju minna ei julge, sest hing on alalisest käägutamisest haige?
Eile oli mu tuttavatel FB-s arutelu andeksandmise olemusest, mis üsna põnevaks kujunes. Oma elule ja kogemusele tuginedes olen seisukohal, et peresuhtes on asju, mida saab andestada vaid ühel korral. Andestada ja unustada. Kui seda andestust aga kuritarvitatakse ja armistuma hakkavat haava taas ja taas lahti käristatakse, siis on tõsine põhjus edasise kooseksisteerimise mõte küsimargi alla panna.
Eneseohverdamisest perekonnas:
Kõik lapsi üleskasvatanud vanemad on nii või teisiti oma isiklikku heaolu laste nimel ohverdanud. Kindlasti on ka selles vallas võimalik ala- ja ülepingutada. Kui näiteks 50 aastane naine oma väikesest palgast täiskasvanud ja abielus tütrele pidevalt peale maksab, siis on ta oma lapsele juba hea asemel halba tegemas.  Olen ise varasest noorusest pidanud kõik oma lõbud ise kinni maksma ja nüüd tagantjärele vaadates leian selle mulle äärmiselt kasuks tulnud oleva.

Jäin, näh, laterdama...

Kui vaid suudedaks nii teha, kuidas soovitad!
Oleks kindlasti pooled südamed tervemad, Hinged niisammuti! Sest siiski pooldan arvama - mida rohkem suhteid ja nende lõppe , seda rohkem tiibu saab kärbitud!
Siis väike soovitus ( lugesin jälle kuskilt):Tuleb elada väikse "kiiksu" ja huumoriga; võtta elu rollina mis on meile mängida antud ja mille eest ootame aplausi lastelt ja lsate-lastelt.Kerge on rollist lahkuda ja oodata uut pakkumist. Kõik siin elus kordub ja peagi saabub "noorpaari"ellu argipäev mis on hoopis uut moodi kui vana paarilisega.


 

Kui kodus on tihti olukordi, kus üksteise kallal näägutatakse, provotseeritakse ja otsitakse tüli, kamandatakse ja vihastatakse, on eelkõige südametšakra blokeeringus, lisaks veel teised energeetilised probleemid. Sageli on sellistel inimestel, kes valitsevad teiste üle, päikesepõimik üliaktiivne, nende ego on üle Hingest, energiat napib. Ja võib olla ka see, et kaaslased on üksteisest lahku kasvanud, nende eluvaated on erinevad, see, mis neid rõõmustab, paelub ja tekitab rahu, on erinev. Küll oleks hea, kui inimesed südamest üksteisega räägiksid, mineviku seljataha tänutundega jätaksid, leiaksid hetkevõlu ja unistuse väe. Ja kui vajalik, laseksid üksteist vabaks. Hing on vaba nii tahtes kui armastuses.

Isa Õnnistust ja erilisi hetki!

P.S. Habe, nii tore, et laterdad

Jaaaa, kiiksuga ja huumoriga saab igasugu olukordi ja rasket energiat muuta peenemaks ja vabamaks . Inglid teevad ise ka nalja .

Piisab pahurast olekust ja kurjast pilgust . Ma sain sellest siis aru, kui vastavas olekus koera kutsusin ja see, saba jalge vahel, ettevaatlikult taganes .

 

habe, vàga armas on see, pùsiv tòeline armastus, aga minu arvates niimoodi kùll pàris òige suhtuda pole  et "mu elul pole mòtet ilma teise inimeseta". Elu peaks elama ikka enda jaoks, mitte kellegi teise.
 Lihtsalt minu mòtted ja elu jooksul tàhele pandud faktid. Olen aru saanud, et kui enamuse oma tàhelepanust, vajadustest ja harjumustest vms panna kellegi vòi millegi muu peale, kipub elu selle "muu" mu elust eemaldama, et saaksin aru, et ei ela siin Maal mitte kellegi teise pàrast.

Olen jõudnud arusaamisele, et inimene on oma olemuselt tervik ehk inimhingel on olemas mõlemad pooled (meesenergia ja naisenergia) ja sündides vastava sooga (naise või mehe) kehasse, võimendub selle kehale vastav energia. Olen näinud oma eelmisi elusid nii mehe kui naisena ja see ei tekita minus enam segadust (varem tekitas). Selles elus võime me leida vaid kaaslase kellega elus edasi minna. Ideaalne kaaslane oleks muidugi hingekaaslane. Hingekaaslased on hinged kes on samal hingearengu tasandil. Kõikidel hingearengu tasanditel on olemas hingekaaslased, aga kuna hinged ei arene täpselt ühtmoodi, siis hingekaaslaste leidmine võib osutuda üpris raskeks. Kuna kõik siin universumis põhineb vaba tahte seadusel, siis hinge vaimne areng põhineb samuti vaba tahte seadusel ning võib maise ajaarvamise järgi kesta kuni aastatuhandeid. Mõni hing areneb kiiremini, mõni aeglasemalt ja mõni hing jääb seisaku staadiumisse ning võib isegi kapselduda, mida võib aegajalt kõikide arenevate hingedega juhtuda. Taandareng aga pole võimalik nii nagu pole võimalik puu taandareng tagasi seemneks. Hingekaaslastel on tugev hingeline side ja hingeline sarnasus. Hingekaaslane võib olla ükskõik kes (sugulane või tundmatu inimene) ja ükskõik kus (meie lähedal või teises maailma otsas). Hingekaaslaste eesmärk on üksteist toetada ja aidata vaimsel teel kui nad on endale sellise ülesande võtnud, aga kui arenguvahe läheb liiga suureks (üks jääb kaugele maha ja teine läheb eest ära), siis  tulevad uued hingekaaslased kes vastavalt hinge arengutasemele omavahel paremini sobituvad. Seega hingekaaslaste vaheline suhe kujuneb, kestab ja vaibub vastavalt hinge arengule  ja vaba tahte seadusele.
Hingekaaslane ei pea kindlasti olema elukaaslane, ta võib olla sõber, sugulane või täiesti võõras inimene. Kui meie sees olevad mees- ja naisenergia pole tervikuks saanud ja tasakaalustunud, jätkuvad "printsi" ja "printsessi" lõputud otsingud välise maailma petlikus illusioonis. Me oleme terviklikud olendid, aga enamus meist pole sellest teadlikud. Seega peaks inimene lihtsalt iseenda terviklikkusest teadlikuks saama, enne kui hakkab otsima võrdväärset elukaaslast, kes oskab isetult armastada, kellel on sama siht ja sarnane vaimne tase (vaimne puhtus). See pole kerge aga see on võimalik.

See oli vaid minu arvamus sellel teemal!