Jah. Ja kuidas veel. Nii maiste, kui tulnukmonstrumitega. Aga parem ära uuri. Täna Loojat, et oled neist puutumata jäänud ja saad elada rõõmsat, armastust täis elu. Väikesed tagasilöögid ikka tekivad. Hirmust võid ju naeratuse abil vabaneda, sest see on Sinu enese negatiivne emotsioon. Kurjusejõududest mitte.

Päris väiksena käisin "päkapikkudega" lendamas - no ikka tõsiselt lendamas, selline võimas tunne. Ema nimetas neid Ufo-deks, hiljem neid ei olnud enam, miks lahkusid või, mis nad tegelikult olid, ma ei teagi.

Õeke mul piinles pikalt poltergeisti küüsis ikka nii kuri oli, et õeke oleks peaaegu lahkunud siit ilmast, kuid tänu headusele sai jagu sellest.

Kevadel kolisin uude maja ja siin oli ikka kõvasti "pähkleid" - eelmise omaniku varalahkunud tütar, sisse sajatatud "keegi" ja "keegi, kes oli siin kinni". Vb veel keegi.
Üks neist kägistas mu elukaaslast. Kogu aeg tundsin, kuidas kõik nad tatsuvad ringi, rusikaga taoti vastu põrandat, maja krigises nii, mis kole, koerad haukusid ja urisesid toa nurka. Päris kole aeg oli.

Esimene kord tegime puhastust ise, väga rumal tegu ärge ise mitte kunagi tehke kui ei oska ega pole kindel asjas! Meil nimelt lõi korgid välja, sõbranna ülitundlik tundis, kuidas puhuti õhku kaelale. See oli kohutav kogemus. Kestis nädala kuni lõpuks tundsin, et enam ei pea vastu, ei julge magada, ei julge liikuda, raadio ja telekas töötas kogu aeg, tuled põlesid. Magada ei saanud kuni ühe päevani tundsin, kuidas lähen juba hulluks. Siis võtsin teadjamehega ühendust, kes lahendas meie probleemi.

Tänu temale, suudame edasi elada. Tunda on kohe mõnusat energiat, inglid käivad akende taga, koerad rahulikud ja maja ei krigise üldse.

Muidugi me ise oleme nüüd ka targemad ja lisame kuldset valgust ja headust kogu aeg majja juurde.

Lisan juurde, et see kogemus majas oli nö "ukse avamine" mulle.

Päikest põue,

Loen ja imestan...
Minu jaoks on kõik see, mida kirjeldate, tundmatu ja võõras...elan tavalist elu tavalises ajas
Ehk vist ongi see kõik, iseäranis just see paham pool müstikast, millest siin foorumis kirjutatakse, minu jaoks võõras, ulmeline, ehk olengi siis lihtsalt vales kohas

Üks mu tuttav elab vanaaegse matusepaiga kõrval. Tema aina saatis kinnijäänud vaime ära.
Mina tundsin ka varem nende kohalolu. Mõni üritas kohvijuttu ka rääkida. Enam ei tunneta. Seletus: mu kanal oli avatud ja rumalad või hädasolevad vaimud märkasid selle  ära ja hopsasid kohale. Tunnetasin nende igasuguseid puudutusi. Tänaseks olen vist tugevam ja nad kas ei tule enam või ma ei tunneta nende kohalolekut. Siinkohal tänan kõiki abistajaid nii maiseid, kui taevaseid.

Ma ise kaldun ikkagi arvama, et mida me usume, see ongi siis nii ja mida me ei usu, seda ka siis ei ole, meie jaoks. Kuidas keegi.
Näiteks väikese tüdrukuna kardaksin või siis väike tüdruk minus kardaks vaime jms., aga täiskasvanud mina ütleb, sisendab mulle, et neid ei ole olemas ja siis ei olegi. Minu jaoks.

Aicha - kuidas tean kõiki neid asju!? Lihtne - juhuseid ei ole olemas.
Kui ikka leiad pööningult altari siis ikka hakkad uurima ka ju

Aga see see selleks, tegelikult ja siiralt mul on hea meel, et see Sulle nalja pakub see ju tähendab vaid seda, et ise oled energeetiliselt nii tugev hing, kellele miski külge ei hakka ja st seda, et oled tugev ja armastust/headust täis. 

Vähemalt mina sain nii aru oma kogemusest, et kui oled nõrk, puudub armastus enda ja teiste vastu ja kõik muu paha ja kole siis tulevadki sinu juurde pahad asjad ja nii saavad ka ligi muud olendid.

Päikest põue,

Sulg - olen täiesti nõus Sinuga, aga lisaksin veel selle juurde, et see isik, kes energeetiliselt nõrk tõmbab enda poole neid ekslevaid hingi, sest ka neil on vaja, millestki nö "toituda". (ma arvan )

No selles olen kindel, et miks mina sain seda kogemust kogeda oli see, et mul puudus usk, ma olin nõrk, võtsin paha vastu kergekäeliselt jne.

Sõbranna mattis oma venna juba 7 aastat tagasi. Venna sünnipäev, matusepäev ja jõulud ühes nädalas ja ta käib aastast aastasse, kindlal kuup kalmistul. Ühel aastal aga unustas ja vend paninas teda terve öö. Sellel hetkel teadvustas sõbrants endale, et ta peab laskma tal minna. Meenutama hea sõnaga aga mitte klammerduma, sest see ekselev hing on ka väsinud ja ta pole enam see, kes ta oli elusana.

Oih andke andeks, et nii kole jutt

Päikest põue,