Alles nüüd lugesin sulg, Sinu jutu läbi. Väga nõus Sinuga. Aga peale vaba valiku on veel teadmatud. Minu juures on olnud lahkunud vanainimeste vaimud, kes pole mõhkugi taibanud, mis toimub.
Pisut teine teema. Mu tädipoeg suri mitte ammu. Et olime eelmises elus olnud lähisugulased, tundsime ka selles elus lähedustunnet. Läheks pikaks seletada, kuidas ta tema ärasaatmispäeval minust kinni hoidis, et ma ei kukuks ja kui halb mul oli. Tahan rääkida hoopis sellest, et ei tohi lahkunu tuhka kodus hoida. Siis jääb tema vaim urni juurde ja ei saa ära minna. Mu tädipojaga just nii tehti. Tema naine veel rõõmustas, et mees magab öösiti ikka tema kõrval. Siis nägin unes, et tädipoeg ulatas mulle mobiili ja palus helistada. Ärgates taipasin, et pean asuma leske ümber veenma, mida ka tegin. Tulutult. Selle peale tädipoeg tänas mind unes ja vist andis veel kerge aitähmusi põsele. Loodan väga, et tänaseks on tal aidatud ära minna ja ta saab ikka siia tagasi sündida. Meie umbeski teame, mis meid peale kehast lahkumist ootab, seepärast pole nii tähtis,  kas maetakse meie keha või meie tuhk. Aga teiste inimeste puhul on kirstumatus nende jaoks parem. Surm on neile šokk. Kui nende keha kohe ka ahju aetakse, on veel eriti jube. Siis võivadki nad siia kolama jääda. Kirstumatuse korral on nad mõnda aega oma keha läheduses, see annab neile kindlustunnet. Nii et, mitte päris kõik siin ringiuitavad vaimud pole halvad. Uskumatu, et seda ütlen mina, kes ma just ainult halbade vaimudega vaeva olen näinud.