Elamine > Suhted
perevägivald
mardikas38:
see on sul tõesti õigus et hingehaavad jäävad selleks tulebki neid ravida sest ma arvan et lahti nendest ei saa kunagi pehmendada saab ikka ma arvan
muusa:
Selleks, et miks paljud naised kannatavad perevägivalla alla ,mitte midagi tehes, sellest ei saagi enamus inimesi aru, kuna nad pole sellises olukorras olnud ja arvavad, et nemad mitte kunagi nii ei laseks endaga teha. Tegelikkuses on asi hoopis teine. Inimene muutubki sõltuvaks. Seal on väga palju aspekte. Psühhloogias nimetatatatakse üht sarnast sündroomi Stockholmi sündroomiks. Praegu mõni aasta hiljem mõtlen, et kuidas ma küll võisin arvata, et ma üldse kunagi päriselt armastasin ma meest, aga sel ajal ma mõtlesin seda kogu südamest. Ja olidki mingid erilised tunded, ma ei eita, kuid nüüdseks tean, et armastusega polnud sel küll mingit pistmist. Ma elasin mehega aastaid koos, tunnistades nüüd, et ma ei armastanud teda mitte ainsatki päeva. Karm, aga tõsi. Lihtsalt väga ränk õppetund. Kes saab aru, kes mitte....
Annekene:
Oi, kui väga see teema mind puudutab, kuidas toob mälestusi, mida olen püüdnud unustada :( Meil oli vaimneterror no ütleme , et iganädalane. See on kohutav!!! Seda ei mõista tõesti mitte keegi, sellest saavad aru inimesed, kes on seda kogenud. Ma elasin väga palju aastaid koos mehega, kes pani mind elama"tema elu", Jah, ma ei saa öelda, et meil poleks olnud häid hetki, väljaspool kodu ei osanud keegi arvata, mis seis kodus on, meid peeti turteltuvikesteks.... Ja nüüd.... nüüd olen üksi, ilma absoluutselt kõigest,... ei tea kust tuli see jõud, kui ühel ööl, peale järjekordset sõimu, ma lihtsalt kõndisin ära. Ja hakkama saada nüüd iseenda sisemaailmaga, oma hingelise seisundiga - oi see on kohati raske, tunnen, et olen väga ära "lõhutud ja räsitud" Aga jah, ma olen vaba!!! (kkalli) Kallid naised, leidke endas see jõud! (grupikalli)
silipik:
Kulla Annekene suured soojad kallistused sulle (grupikalli) ja kõigile teile ka kes te olete teadlikud omast kogemusest, mis vaimne või füüsiline vägivald on. Olen ise saanud vaimset terrorit pea 20a oma elus, peamiselt koolieas ja tean kui hullult see ära lõhub inimese enesekindluse, oled madalam kui muru ja tunned end mõtetu tegelasena. See kõik on väga raske, piinav ja haavad hinges on ja jäävad.
Aga mina ise tahan pakkuda varianti, kuidas leida endas see jõud ja tugevus enese vastu suunatud vägivallale lõpp teha. Nimelt kui oled omadega täiesti läbi ja tunned, et sellest olukorrast välja ei suuda rabeleda, siis mõtle nii - mina olen mina, olen ainulaadne, mul on oma VÄÄRIKUS ja mul on õigus vabale ning inimväärsele elule. Ja kellel on lapsed, siis nemad peaksid samuti positiivset jõudu juurde andma, sest kui teed otsuse, mis toob lastele parema tuleviku, siis polegi muud mõelda, see on õige samm.
Muidugi ei ole kõik lihtne ja koheselt teostatav, pealegi oleme kõik erinevad, kes julgeb, kes mitte. Kuid ALATI on võimalik olukorda muuta, tuleb leida õige abistaja-lahendus.
Oleme tugevad kallikesed!! (aitahhkalli)
Annekene:
Aitäh Kallis Silipik (kkalli) tol hetkel , kui olin omadega täiesti läbi, ei suutnud ma nii mõelda, ei suutnud mõelda, et kui tubli ma olen jne....ainuke , mis mind veel hoidiki- olid minu lapsed. Kuigi jah, oli ka hetki , kui mõtlesin kõige hullema peale, et siis ei pea lapsed nägema , kuidas nende isa emaga käitub. Sest ise ma siis veel ei suutnud laste isale vastu hakata :( :( seda on teistel raske mõista...Kuigi nüüd, 4 a hiljem, mõtlen.... no kuidas ma ometi lasin nii teha! Kannatajad olid ju LAPSED!!! Kallistan teid kõiki!!! (grupikalli)
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni