Elasin aastaid suures füüsilises perevägivallas. Võin enda kogemusest vaid lisada, et reeglina on ise sellisest olukorrast välja tulla väga raske, kuna hing hoiab ka sellist peremustrit koos, mis on kõike muud, kui normaalne. Mingi aeg pole enam adekvaatsust sellest välja rabeleda. Kahjuks paljud, kes pole sellises olukorras olnud, ei saa sellest ka aru.

Aga kuidas siis ikkagi on lood selle südame häälega? Ma ei ole seda enda jaoks päris selgeks saanud, kuidas eristada seda, kuna südame hääl on õige ja kuna mitte .

Tundub, et siin on koht, kus olen Kaledoniga nõus, kui ta ütles umbes nii, et kuulama peab nii südame- kui mõistusehäält ja siis oma valiku tegema.
Ahistatud naisel on kõik tunded peale hirmu ära nullitud. Ta kardab kõike ja kõiki, sealhulgas ka seda, et mees ilma temata hakkama ei saaks. 

Praegusel ajal on vist see majanduslik külg kõige määravam. Naine on sõltuv mehe rahast, elab mehe korteris - kuhu lastega minna? Ei, tegelikult ei oska kaasa rääkida. Minu mehel kerisid küll rusikad kergesti rulli, kuid ma oskasin kakskümmend aastat nii ära elada, et peksa ei saanud. Nägin ju alati, millal ta riiakas meeleolus oli, siis kas vaikisin (ka siis, kui ta mind OMA korterist välja ajas)või ütlesin midagi head. Järgmisel päeval algas nädalane "hääleta pilt" tema poolt, kuni maha jahtus.  No ja joodik ta ka polnud.

Haa! Kivi minu kapsaaeda.  Kannatasin vaikides kaua ja palju: lubas, keelas, käskis jne. Aga kui mõõt täis sai, siis puresin. Et tundsin teda väga hästi, siis võtsin ikka kõige valusamast kohast. Ei tõstnud häält. Ainult ütlesin. Mees ütles kord, et parem kakle, löö harjavars vastu selga pooleks, nagu ta sõbra naine tegi aga ära hammusta. Jah. Sinikad paranevad ära, hingehaavad jäävad.

Selleks, et miks paljud naised kannatavad perevägivalla alla ,mitte midagi tehes, sellest ei saagi enamus inimesi aru, kuna nad pole sellises olukorras olnud ja arvavad, et nemad mitte kunagi nii ei laseks endaga teha. Tegelikkuses on asi hoopis teine. Inimene muutubki sõltuvaks. Seal on väga palju aspekte. Psühhloogias nimetatatatakse üht sarnast sündroomi Stockholmi sündroomiks. Praegu mõni aasta hiljem mõtlen, et kuidas ma küll võisin arvata, et ma üldse kunagi päriselt armastasin ma meest, aga sel ajal ma mõtlesin seda kogu südamest. Ja olidki mingid erilised tunded, ma ei eita, kuid nüüdseks tean, et armastusega polnud sel küll mingit pistmist. Ma elasin mehega aastaid koos, tunnistades nüüd, et ma ei armastanud teda mitte ainsatki päeva. Karm, aga tõsi. Lihtsalt väga ränk õppetund. Kes saab aru, kes mitte....

Kulla Annekene suured soojad kallistused sulle  ja kõigile teile ka kes te olete teadlikud omast kogemusest, mis  vaimne või füüsiline vägivald on. Olen ise saanud vaimset terrorit pea 20a oma elus, peamiselt koolieas ja tean kui hullult see ära lõhub inimese enesekindluse, oled madalam kui muru ja tunned end mõtetu tegelasena. See kõik on väga raske, piinav ja haavad hinges on ja jäävad.

Aga mina ise tahan pakkuda varianti, kuidas leida endas see jõud ja tugevus enese vastu suunatud vägivallale lõpp teha. Nimelt kui oled omadega täiesti läbi ja tunned, et sellest olukorrast välja ei suuda rabeleda, siis mõtle nii - mina olen mina, olen ainulaadne, mul on oma VÄÄRIKUS ja mul on õigus vabale ning inimväärsele elule. Ja kellel on lapsed, siis nemad peaksid samuti positiivset jõudu juurde andma, sest kui teed otsuse, mis toob lastele parema tuleviku, siis polegi muud mõelda, see on õige samm.
Muidugi ei ole kõik lihtne ja koheselt teostatav, pealegi oleme kõik erinevad, kes julgeb, kes mitte. Kuid ALATI on võimalik olukorda muuta, tuleb leida õige abistaja-lahendus.
Oleme tugevad kallikesed!!