Ema on mul alati olnud võimukas. On terve mu elu mu "vaimu värskena hoidnud" stiilis, kui inetu, haige ja saamatu ma olen jne. Ei tea, kes mind eile keelest sikutas. Rääkisin talle loo, millest algas mu terve elu kestnud alaväärsuskompleks. Kord neiueas juhtusin end peeglist vaatama, kui ema koju tuli ja ütles, et mida ma keerutan seal peegli ees, et mul pole ei tegu ega nägu. Sellest plikale aitas. Eilne telefonikõne lõppes sellega, et ema pani nuttes telefoni ära. Täna ei helistanud, helistasin ise. Rääkisin, et pidin selle talle ära ütlema, et ma mõistan teda (lapsena orvuks jäänud, lastekasvatamisoskus olematu, raske elu), et olen talle ammu andestanud ja et vabandan, et talle neid vanu asju üldse meenutasin. Ta ei saanud millestki aru. Ütlesin, et oma alusetute süüdistustega rikkusin tema terve eelmise öö ja päeva ära.
No niisiis, lõpuks leidsin eneses julguse talle rääkida sellest, mis terve elu hingel olnud, kuid kergenduse asemel tunnen end nüüd tõesti põrsana - tegin vanainimesele ilmaaegu haiget.
Kes ütleks, kuidas oleks olnud õige?

Leontineke, võiksin sellel teemal terve romaani kirjutada  Ka minu ema oli väga võimukas ja mina loomulikult saamatu ja inetu pardipoeg...Proovisin samuti emaga rääkida elust/suhetest (tol korral oli ta umbes 81-82), polnud sellest mingit kasu, tõusis ainult tüli, oli palju nuttu ja süüdistamisi...Kes vaatasid eile Kanal 2-s Tuuli Roosmaa saadet "Saladused", mõistsid, et mõtlemisainet on palju...aga kuidas on õige, või vale, arvan, tõest vastust polegi Inimesele, kes kuulab, mida teisel öelda on ja püüab kasvõi omaette öeldut analüüsida/mõista, võib-olla on sellest ka mingit kasu...aga kes mõista ei taha, või pole vanuse tõttu enam võimeline elu tegelikust olemusest aru saama, kas on vaja?

Ps. mis tähtkujus Su ema sündinud on, kui see saladus ei ole?

Mina olen pärit nn tavalisest perest. Ei mingit füüsilist vägivalda. Aga ema tujud, vajadus sugulastele ja naabritele muljet jätta jne. tegi tema oma lastest hingelt invaliidid.
Nüüd olles juba ise täiskasvanud lapse ema, olen talle lihtsalt andeks andnud. Näen, et sellel suhete lahkamisel ei ole suurt mõtet. Just sellepärast, et mis tehtud, see tehtud. Pole vaja vanainimest traumeerida ja kas ta üldse sellest aru saab.Olen oma lapsega püüdnud vältida neid vigu ja saan oma lapsega suurepäraselt läbi. Mis ei tähenda, et mina ka vigu ei ole teinud. Samas ei taha ette kujutada, kuidas minu laps kunagi hakkaks mulle minu vigu ette lugema. Seega arvan, et lihtsalt andesta emale ja ka iseendale. Me oleme nüüd täiskasvanud ja kujundame oma elu ise.
Küll laheneb ka see probleem     

Rääkisin, et pidin selle talle ära ütlema, et ma mõistan teda (lapsena orvuks jäänud, lastekasvatamisoskus olematu, raske elu), et olen talle ammu andestanud ja et vabandan, et talle neid vanu asju üldse meenutasin. Ta ei saanud millestki aru. Ütlesin, et oma alusetute süüdistustega rikkusin tema terve eelmise öö ja päeva ära.
No niisiis, lõpuks leidsin eneses julguse talle rääkida sellest, mis terve elu hingel olnud, kuid kergenduse asemel tunnen end nüüd tõesti põrsana - tegin vanainimesele ilmaaegu haiget.
Kes ütleks, kuidas oleks olnud õige?

Kallis Leontine! Mul oli samuti emaga suhtlemisel raskusi ja temal oli ka raske lapsepõlv (jäi samuti noorelt orvuks). Kõike halba hoidis ta enda mälestustes ja samuti solvas mind ja alaväärtustas (kui ma laulsin siis ta ütles, et ma kraaksun, kui olin 22 aastane siis heitis ette, et ma jäängi vanatüdrukuks). Meie suhet võiks võrrelda ameerikamägedega. Ja lõpuks kui ta haigeks jäi ja suri, siis hakkas mul temast kahju. Siis ma alles mõistsin teda tõeliselt. Ta oli selline kuna ta hoidis endas nii palju negatiivset, et ta ei näinudki enda ümber midagi ilusat. See negatiivsus kasvas vähiks ja viis ta hauda. Sellel hetkel kui teda enam ei olnud, ei mäletanud ma enam seda halba mis ta mulle tegi või ütles (see oli tegelikult juba ammu andeks antud ja unustatud), aga ma mäletasin seda halba mida mina olin talle öelnud või teinud ja see piinab mind siiani. Kõige piinavam on see, et ma ei saa temalt enam andeks paluda (unes küll olen temalt andestust palunud, mille peale ta ütles, et on mulle andestanud)! See, et sa ütlesid emale kõik hinge pealt ära on hea, aga katsu oma emaga ikka ära leppida, sest kui ta praegu ei mõista sind, siis kunagi ta mõistab kõike mis ta on teinud, aga sinule jääb jah, ainult see paha tunne, et sa teda solvasid! Inimsuhted on tõesti väga keerulised eriti siis kui üksteisest mööda räägitakse. Olen kõike seda kogenud ja mõistan sind Leontine! Tee nii nagu su süda sulle ütleb, sest nii on kõige õigem! 

Minu ema tormiline reaktsioon vaibus ülejärgmiseks päevaks. Ei usu, et ta mõistis oma vigu, kuid peale seda ebameeldivat ja valusat vestlust on ta hoolivam ja arvestavam. Muidugi ta armastab mind ja mu poega ja aitab, kuis oskab. On seda alati teinud. Lihtsalt tiba primitiivse inimesena pole osanud öelda õigel ajal õigeid sõnu ning on oma käitumisega haiget teinud. Olen talle ammu andestanud. Ainult alateadvuses on vist väike hirm tema ees alles. Ma nimelt ei saa talle silma vaadata. Ja veel. Ta pole kunagi kallistaja olnud. Nüüd tahab kallistamist. Muidugi teen seda, kuid see on mulle ebameeldiv. Aga muidu on meil nüüd kõik hästi. Kes teab, võib-olla ta isegi mõistis midagi. Ta üllatab mind vahel harukordse nutikusega. Ma ei tunne end enam põrsana, vaid oma ema armastatud lapsena. Ja lapselast armastab ta ka väga, kuigi oli poisi sündimise vastu. Ikka seepärast, et tema arvates olime mehega liiga viletsad, et olla lapsevanemad.
Ah jaa, ta on tähtkujult Kalad.

Kõik nõuanded, mis postitustes olemas on väga õiged ja järele proovitud , kuid rahu hinges ei ole (ema suri kolm aastat tagasi). On jäänud ebamugavustunne, milline annab eriliselt tugevalt tunda just surnuaial olles...Olen püüdnud tunnetada, mis minu sees toimub, millised on mu tunded, mis häirib, kas süütunne või olen ema peale ikka pahane, pole suutnud andestada...no ei saa aru 

Armas sulg, Sul on õigus. Tegelikult oli mul tunne, et kuni ma ei saa temaga sel teemal natukenegi rääkida, ei saa ma sellest kibedustundest lahti. Tegelikult on ta terve elu osanud "mu vaimu värskena hoida". Näiteks tulin ühel õhtul koju, tema oli meil ja minu aias minu istutatud lilletaimed üles kiskunud ja omatoodud asemele istutanud, sest need olevat paremad. Muidugi käisin salaja nurgas nutmas selle asemel, et julgeda talle vastu hakata. Niisiis peale seda ebameeldivat vestlust tunnen end kergelt. Olin talle küll andestanud, kuid ju vist polnud solvumisest ikka päris lahti lasknud. Alles nüüd tunnen kergust, nagu koorem oleks seljast maas. Millegipärast vajasin enese jaoks seda vestlust, kuigi tegin sellega emale haiget.
Armas Riina! Päris kindlasti teen nii, nagu Sa õpetasid. Minu emas on ainult negatiivsus, põhjendamatud hirmud, halvustav suhtumine kõigisse, kes ei ela nii, nagu tema õigeks peab jne. Ta on üdini õnnetu inimene, on olnud terve elu. Tegelikult ongi tema elu lapsest saadik erakordselt raske olnud. Nüüd on ta eakas ja haige, kuid see pole see - ta on rikkis, vaimselt. Nüüd veel ka hirmunud. On tunne, et tal on raske poisi auto uksest lahti lasta, meid ära lasta. Ainult üksi ja looduses tunneb ta end paremini. Aga ees on talv, mil ta ei saa lilli, puid kallistama minna. 

Ei usu, et ta mõistis oma vigu..

 Lihtsalt tiba primitiivse inimesena pole osanud öelda õigel ajal õigeid sõnu ning on oma käitumisega haiget teinud.

Mina ei arva nii, et kui keegi kàitub meiega halvasti, meie arvates hoolimatult, siis ta on primitiivne ja halb inimene, vigadega.
Usu mind, kòik sinu meelest halb, mis sinu ema sulle teinud on, ei ole vead ja tema halb kàitumine, need on teie enda omavahelised kokkulepped, su ema on arvatavasti sinule òpetaja, et oma tunnetega tegeleksid. Ei kòla ju primitiivsena? Eriti praegusel ajal, ei vali me oma vanemaid niisama. Tuletan meelde veelkord, et kòik EBAMEELDIV, mida me kelleski teises tajume, on meie enda sisemaailma peegeldus.
Kui keskenduksid tema headele kùlgedele, tòmbaksid neid ka rohkem ligi.

Kui sinu ema kisub ùles sinu istutatud lilletaimed, siis mida sa teed? Nutad, vòtad kòik endasse, solvud, vihastad, aga tegelikult peaksid tegelema selle tundega, mis see olukord sinus tekitas, tànama seda ja vabastama selle. Oled sa mòelnud, miks ta nii tegi? Mis tunde see sinus tekitas? Ta ei ole halb inimene, et sind oma tundeid kuulama suunab..
Kirjeldad siin pikalt ja laialt milline inimene sinu ema on- rikkis, ònnetu, kurb, primitiivne, hirmunud, raske, haige jne jne. Ehk vahelduseks prooviksid leida temas mòne positiivse kùlje, negatiivsete aspektide sisendamise asemel?
Leontine, kui sa juba ette ootad oma emalt halba, siis ei saa ta sulle iial midagi head pakkuda. Lòpeta sùùdistamine, sa ei ole temale tòeliselt andestanud, seda on sinu tekstidest tugevalt nàha.