Inglipesa (Valguse Foorum)
Üldine jutt => Soovin rääkida oma elust => Postitus alustatud kasutaja: Leontine järgi oktoober 04, 2011, 21:04:20
-
Ema on mul alati olnud võimukas. On terve mu elu mu "vaimu värskena hoidnud" stiilis, kui inetu, haige ja saamatu ma olen jne. Ei tea, kes mind eile keelest sikutas. Rääkisin talle loo, millest algas mu terve elu kestnud alaväärsuskompleks. Kord neiueas juhtusin end peeglist vaatama, kui ema koju tuli ja ütles, et mida ma keerutan seal peegli ees, et mul pole ei tegu ega nägu. Sellest plikale aitas. Eilne telefonikõne lõppes sellega, et ema pani nuttes telefoni ära. Täna ei helistanud, helistasin ise. Rääkisin, et pidin selle talle ära ütlema, et ma mõistan teda (lapsena orvuks jäänud, lastekasvatamisoskus olematu, raske elu), et olen talle ammu andestanud ja et vabandan, et talle neid vanu asju üldse meenutasin. Ta ei saanud millestki aru. Ütlesin, et oma alusetute süüdistustega rikkusin tema terve eelmise öö ja päeva ära.
No niisiis, lõpuks leidsin eneses julguse talle rääkida sellest, mis terve elu hingel olnud, kuid kergenduse asemel tunnen end nüüd tõesti põrsana - tegin vanainimesele ilmaaegu haiget.
Kes ütleks, kuidas oleks olnud õige?
-
Ma arvan, et keegi ei saa ütelda, mis on õige, msi vale. Seda tuleb sul endal tunnetada. Nagu ma aru saan, hetkel sa kahetsed, et emale üldse rääkisid sellest. Ma usun samuti, et vanainimene tihti ei suuda enam selliseid koormaid ja süüdistusi kanda, kuid mittekunagi ära süüdista ennast oma tegudes või tegemata jätmises. See kehtib ka teiste süüdistamiste kohta. See mis tehtud, see tehtud. Püüa leida lihtsalt edasi tasakaal ja siluda oma suhteid emaga äkki. Kõik me elus on õppetunnid ja kui südamega neid täita, pole midagi karta. Igas halvas on alati ka head. Leia see lihtsalt üles!
-
Leontineke, võiksin sellel teemal terve romaani kirjutada :) Ka minu ema oli väga võimukas ja mina loomulikult saamatu ja inetu pardipoeg...Proovisin samuti emaga rääkida elust/suhetest (tol korral oli ta umbes 81-82), polnud sellest mingit kasu, tõusis ainult tüli, oli palju nuttu ja süüdistamisi...Kes vaatasid eile Kanal 2-s Tuuli Roosmaa saadet "Saladused", mõistsid, et mõtlemisainet on palju...aga kuidas on õige, või vale, arvan, tõest vastust polegi :) Inimesele, kes kuulab, mida teisel öelda on ja püüab kasvõi omaette öeldut analüüsida/mõista, võib-olla on sellest ka mingit kasu...aga kes mõista ei taha, või pole vanuse tõttu enam võimeline elu tegelikust olemusest aru saama, kas on vaja?
Ps. mis tähtkujus Su ema sündinud on, kui see saladus ei ole?
-
Nii kurb on lugeda, kuidas oma ema oma lapsele sedasi haiget teeb :o
Mul on oma emaga super suhted, justkui sõbranna!
Ses suhtes suurim tugi, armastus, toetus jne. Eks ma vahel oleme teineteisele haiget ka teinud, pärast pillime koos :'( Kanged jäärad mõlemad.
Kahjuks isaga aga ei ole vedanud.
No kõike vist ei saagi elus korraga ???
Loodan, siiski,et olete oma lastega suutnud luua super suhted (aitahhkalli)
-
Mina olen pärit nn tavalisest perest. Ei mingit füüsilist vägivalda. Aga ema tujud, vajadus sugulastele ja naabritele muljet jätta jne. tegi tema oma lastest hingelt invaliidid.
Nüüd olles juba ise täiskasvanud lapse ema, olen talle lihtsalt andeks andnud. Näen, et sellel suhete lahkamisel ei ole suurt mõtet. Just sellepärast, et mis tehtud, see tehtud. Pole vaja vanainimest traumeerida ja kas ta üldse sellest aru saab.Olen oma lapsega püüdnud vältida neid vigu ja saan oma lapsega suurepäraselt läbi. Mis ei tähenda, et mina ka vigu ei ole teinud. Samas ei taha ette kujutada, kuidas minu laps kunagi hakkaks mulle minu vigu ette lugema. Seega arvan, et lihtsalt andesta emale ja ka iseendale. Me oleme nüüd täiskasvanud ja kujundame oma elu ise.
Küll laheneb ka see probleem :K (aitahhkalli) (kkalli)
-
Tere Leontine,
Mõtlesin su kirja peale,et hetkeks võis süda olla kergendunud,kuid sealt poolt ei tule mõistmist ega arusaamist.See kõik algab sinust endast kõigepealt proovi armastada iseennast,andestada puhastada ennast,siis tulevad arusaamised,mõistmised-ja korraga vaatad oh,näe imet ta arvestab minuga,mõistab mind või isegi tunned et armastab.Aga see on töö iseendaga,aga ka inglite abile võid loota.
Päikest,
-
Rääkisin, et pidin selle talle ära ütlema, et ma mõistan teda (lapsena orvuks jäänud, lastekasvatamisoskus olematu, raske elu), et olen talle ammu andestanud ja et vabandan, et talle neid vanu asju üldse meenutasin. Ta ei saanud millestki aru. Ütlesin, et oma alusetute süüdistustega rikkusin tema terve eelmise öö ja päeva ära.
No niisiis, lõpuks leidsin eneses julguse talle rääkida sellest, mis terve elu hingel olnud, kuid kergenduse asemel tunnen end nüüd tõesti põrsana - tegin vanainimesele ilmaaegu haiget.
Kes ütleks, kuidas oleks olnud õige?
Kallis Leontine! Mul oli samuti emaga suhtlemisel raskusi ja temal oli ka raske lapsepõlv (jäi samuti noorelt orvuks). Kõike halba hoidis ta enda mälestustes ja samuti solvas mind ja alaväärtustas (kui ma laulsin siis ta ütles, et ma kraaksun, kui olin 22 aastane siis heitis ette, et ma jäängi vanatüdrukuks). Meie suhet võiks võrrelda ameerikamägedega. Ja lõpuks kui ta haigeks jäi ja suri, siis hakkas mul temast kahju. Siis ma alles mõistsin teda tõeliselt. Ta oli selline kuna ta hoidis endas nii palju negatiivset, et ta ei näinudki enda ümber midagi ilusat. See negatiivsus kasvas vähiks ja viis ta hauda. Sellel hetkel kui teda enam ei olnud, ei mäletanud ma enam seda halba mis ta mulle tegi või ütles (see oli tegelikult juba ammu andeks antud ja unustatud), aga ma mäletasin seda halba mida mina olin talle öelnud või teinud ja see piinab mind siiani. Kõige piinavam on see, et ma ei saa temalt enam andeks paluda (unes küll olen temalt andestust palunud, mille peale ta ütles, et on mulle andestanud)! See, et sa ütlesid emale kõik hinge pealt ära on hea, aga katsu oma emaga ikka ära leppida, sest kui ta praegu ei mõista sind, siis kunagi ta mõistab kõike mis ta on teinud, aga sinule jääb jah, ainult see paha tunne, et sa teda solvasid! Inimsuhted on tõesti väga keerulised eriti siis kui üksteisest mööda räägitakse. Olen kõike seda kogenud ja mõistan sind Leontine! Tee nii nagu su süda sulle ütleb, sest nii on kõige õigem! :L ({) ({) ({)
-
Minule tulid sellised mõtted,kui lugesin antud teemat. Minul on ka olnud elus pingelised suhted vanematega .....olen isegi süüdistanud neid mõttes paljudes asjades.Nüüd olles elus jõudnud teele,kus enam tagasi minna ei taha....sesmõttes,et see valgus on liiga ilus,et seda enam kaotada, on mu mõtted hoopis teised. Esiteks olen aru saanud,et mina olen see,kes on oma elus enne sündi juba paika pannud need inimesed,kes oleks mulle katalüsaatoriteks. Nüüd tulevad need inimesed ja käivitavad olukordi ja minu emotsioone,mida ma seoses õppimisega pean siin elus lihvima. Arvan,ka et süütunne kui niisugune pole muud,kui olukord,kus tuleb endale teadvustada,et teen endale liiga ja käitun oma tõelise tahte vastu. Mina oli ju samamoodi katalüsaatoriks teisele poolele,et tema oma lihvimata emotsioone lihviks. Täna oli just see päev ,kus sain aru,et just vanemad on olnud need esimesed õpetajad selles osas ja tänan siiralt ,et nad mulle on antud sellistena kes nad on.Tänan teid kallid vanemad!!! :) (aitahhkalli)
-
Minu ema tormiline reaktsioon vaibus ülejärgmiseks päevaks. Ei usu, et ta mõistis oma vigu, kuid peale seda ebameeldivat ja valusat vestlust on ta hoolivam ja arvestavam. Muidugi ta armastab mind ja mu poega ja aitab, kuis oskab. On seda alati teinud. Lihtsalt tiba primitiivse inimesena pole osanud öelda õigel ajal õigeid sõnu ning on oma käitumisega haiget teinud. Olen talle ammu andestanud. Ainult alateadvuses on vist väike hirm tema ees alles. Ma nimelt ei saa talle silma vaadata. Ja veel. Ta pole kunagi kallistaja olnud. Nüüd tahab kallistamist. Muidugi teen seda, kuid see on mulle ebameeldiv. Aga muidu on meil nüüd kõik hästi. Kes teab, võib-olla ta isegi mõistis midagi. Ta üllatab mind vahel harukordse nutikusega. Ma ei tunne end enam põrsana, vaid oma ema armastatud lapsena. Ja lapselast armastab ta ka väga, kuigi oli poisi sündimise vastu. Ikka seepärast, et tema arvates olime mehega liiga viletsad, et olla lapsevanemad.
Ah jaa, ta on tähtkujult Kalad. :)
-
Lepingud teiste hingedega. Me oleme loonud oma elu ISE. Küsimus on selles millised kogemused me oleme enda jaoks valinud? Ja mis valikuid me nende suhtes teeme?
Otse loomulikult oleme oma elu ise valinud ja siit tulenevalt ka olukorrad,mis meiega juhtuvad ....ja edasi ka suhtumise olukordadesse. Me ju ise paneme endas paika,vähemalt esimese emotsioonina,kas see olukord on meile hea või halb ...seda teeme seni ,kuni oleme selle suutnud endas selgeks tunnetada ja mõelda,miks selline olukord meieni jõudis.Mis on see ,mida mina siit õppima pean. Meid ümbritsevad tulevad ju ikka meile meid endid peegeldama. Tegelema peame ikka endaga, mitte teistega.....see lihtsalt minu mõte. :L
-
Kõik nõuanded, mis postitustes olemas on väga õiged ja järele proovitud , kuid rahu hinges ei ole (ema suri kolm aastat tagasi). On jäänud ebamugavustunne, milline annab eriliselt tugevalt tunda just surnuaial olles...Olen püüdnud tunnetada, mis minu sees toimub, millised on mu tunded, mis häirib, kas süütunne või olen ema peale ikka pahane, pole suutnud andestada...no ei saa aru :(
-
Kallis Leontine sinu hirm on hirm,et ema sind ei armasta.Sa püüad teha kõik,et armastust ära teenida.Tean mida kirjutan kuna olen ka võimuka ema võimu kogenud kuna ta kasvatas 5-te last üksi ja pidi kuidagi toime tulema kui isa lahkus kodus(teise naise juurde)Andesta emale,et ta pole osanud sind armastada ja andesta ka ema emale,et ta pole osanud sinu ema armastada.Olen 1995a tegelenud(nüüd juba harvem)Luule Viilma"Ellujäämis õpetusega"Nüüd ei häiri ja ei sega mind enam ema võimukus,õigemini ma ei taju seda enam.Pole vaja teha etteheiteid ei endale ega emale-me oleme inimesed ja teeme ikka vigasid.Igas halvas on alati head.Päikest sulle ja tooguandestamine su ellu valgust!
-
Armas sulg, Sul on õigus. Tegelikult oli mul tunne, et kuni ma ei saa temaga sel teemal natukenegi rääkida, ei saa ma sellest kibedustundest lahti. Tegelikult on ta terve elu osanud "mu vaimu värskena hoida". Näiteks tulin ühel õhtul koju, tema oli meil ja minu aias minu istutatud lilletaimed üles kiskunud ja omatoodud asemele istutanud, sest need olevat paremad. Muidugi käisin salaja nurgas nutmas selle asemel, et julgeda talle vastu hakata. Niisiis peale seda ebameeldivat vestlust tunnen end kergelt. Olin talle küll andestanud, kuid ju vist polnud solvumisest ikka päris lahti lasknud. Alles nüüd tunnen kergust, nagu koorem oleks seljast maas. Millegipärast vajasin enese jaoks seda vestlust, kuigi tegin sellega emale haiget.
Armas Riina! Päris kindlasti teen nii, nagu Sa õpetasid. Minu emas on ainult negatiivsus, põhjendamatud hirmud, halvustav suhtumine kõigisse, kes ei ela nii, nagu tema õigeks peab jne. Ta on üdini õnnetu inimene, on olnud terve elu. Tegelikult ongi tema elu lapsest saadik erakordselt raske olnud. Nüüd on ta eakas ja haige, kuid see pole see - ta on rikkis, vaimselt. Nüüd veel ka hirmunud. On tunne, et tal on raske poisi auto uksest lahti lasta, meid ära lasta. Ainult üksi ja looduses tunneb ta end paremini. Aga ees on talv, mil ta ei saa lilli, puid kallistama minna. :L (aitahhkalli)
-
La Luna! Ka Sinuga olen nõus. Mind pole kunagi hellitatud ega tunnustatud ei ema ega hiljem mehe poolt ka mitte. Jah, olen terve elu kõikidele meeldida püüdnud just seepärast. Alles viimastel aastatel olen õppinud end veidi väärtustama.
Toredad olete kõik. :L (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Ei usu, et ta mõistis oma vigu..
Lihtsalt tiba primitiivse inimesena pole osanud öelda õigel ajal õigeid sõnu ning on oma käitumisega haiget teinud.
Mina ei arva nii, et kui keegi kàitub meiega halvasti, meie arvates hoolimatult, siis ta on primitiivne ja halb inimene, vigadega.
Usu mind, kòik sinu meelest halb, mis sinu ema sulle teinud on, ei ole vead ja tema halb kàitumine, need on teie enda omavahelised kokkulepped, su ema on arvatavasti sinule òpetaja, et oma tunnetega tegeleksid. Ei kòla ju primitiivsena? :) Eriti praegusel ajal, ei vali me oma vanemaid niisama. Tuletan meelde veelkord, et kòik EBAMEELDIV, mida me kelleski teises tajume, on meie enda sisemaailma peegeldus.
Kui keskenduksid tema headele kùlgedele, tòmbaksid neid ka rohkem ligi.
Kui sinu ema kisub ùles sinu istutatud lilletaimed, siis mida sa teed? Nutad, vòtad kòik endasse, solvud, vihastad, aga tegelikult peaksid tegelema selle tundega, mis see olukord sinus tekitas, tànama seda ja vabastama selle. Oled sa mòelnud, miks ta nii tegi? Mis tunde see sinus tekitas? Ta ei ole halb inimene, et sind oma tundeid kuulama suunab..
Kirjeldad siin pikalt ja laialt milline inimene sinu ema on- rikkis, ònnetu, kurb, primitiivne, hirmunud, raske, haige jne jne. Ehk vahelduseks prooviksid leida temas mòne positiivse kùlje, negatiivsete aspektide sisendamise asemel?
Leontine, kui sa juba ette ootad oma emalt halba, siis ei saa ta sulle iial midagi head pakkuda. Lòpeta sùùdistamine, sa ei ole temale tòeliselt andestanud, seda on sinu tekstidest tugevalt nàha.
-
Mina ei arva nii, et kui keegi kàitub meiega halvasti, meie arvates hoolimatult, siis ta on primitiivne ja halb inimene, vigadega.
Usu mind, kòik sinu meelest halb, mis sinu ema sulle teinud on, ei ole vead ja tema halb kàitumine, need on teie enda omavahelised kokkulepped, su ema on arvatavasti sinule òpetaja, et oma tunnetega tegeleksid. Ei kòla ju primitiivsena?
Ma kaldun ka sama arvama. mul endal samalaadne näide oma emaga. Ta oli pidevalt ära ja oli pahuksis alkoholiga. minus tekitas see lapse- ja nooruki eas pahameelt. Aga kuskil keskkooli aegu sain aru et see on minule hoopis hea õppetund, milline ei tohiks inimene olla. Tegin omad järeldused ja nüüd olen talle tänulik. Oma südames ta tegelikult armastas mind ja sellest piisab.
Armasta oma ema sellisena nagu ta on. Küll ta sellest aru saab.
Valgust ja armastust Sulle kallis Leontine
-
Jah..Meie probleemides ei ole kunagi keegi teine sùùdi, ega meie tunnetes, mòtetes. Nàhes teises vaid halba, saame temalt iga pàevaga aina rohkem sedasama.
-
Tegelikult tean kõike, millest te räägite. Ka tean, kes me teineteisele eelmises elus olime ja miks ma just tema oma emaks valisin ja mida teineteisele õpetama oleme tulnud. Ainult neist asjadest sain teada alles hiljuti. Kogu eelnenud elu olin tahtejõuetu londu, kes arvas, et laps räägib siis, kui kana pissib ja et emal on alati õigus. (Isegi mehe võttis tema mulle, minu soovidega arvestamata.) Muidugi armastab ta mind. Mina teda ka, kuid, jah, päris õige see minu armastus veel pole. Pean enesega veel tööd tegema. Kallistan teid. ({) ({) ({)
-
Jah ega see eluke pole lillepidu olnud.Ka mina olen oma emale palju andestanud,vaga palju.Olen andestanud,et ta sundis mind (ei maleta kyll tapselt,kas olin 5 voi kuuene) kell kolm oosel yles tousma ja endaga talvel tuisu lume ja hangedega pimedas 3 kilti lauta toole kaasa minema, sama suvel.Seal igasuguseid raskeid(isegi vanainimese jaoks,mis siis veel lapsest raakida)toid tegema,olen andestanud,et peksis minu musta koera,kes mind ainukesena hoidis surnuks,isegi selle,et sain jameda piimavoolikuga,peksa jne,jne.Koik olen andeks andnud.Ma armastasin teda oma lapsearmastusega niivaga,et olla igas asjas tema meele jarele,aga vota napust,ikka olin mina see koige halvem.Isegi laksin dressipykste ja saabastega teatrisse oma klassiga,et ema meele jargi olla,sest tema tahtis nii,aga teised olid ju koik tipp-topp riides,nii nagu teatris kaiakse.Vaheajal,kui koik teised laksid puhvetisse,istusin mina nagu vaene patune yksi nurgas.Koik klassikaslased,isegi minu pinginaaber ei julenud minuga tegamist teha ja koik ainult seeparast,et natukenegi ema meele jargi olla jne ,jne,jne.Olen andestanud isegi selle,et kiusas ja torkis noelaga mu lapsukesi ja et tema oli syydi minu lapsukeste surmas.Need on rangad asjad minu jaoks,vaga,vaga .Ma voiks terve raamatu sellest kirjutada koigest,aga ma olen talle andestanud.Nyyd on ta ammu juba lahkunud,aga mina........,mul pole enam midagi head siin ilmas peale tytre,kes tanu ka minu armsale emale minust eemadus.Aga ma elan edasi ja ma olen koigile, koige halva eest andestanud.Kalli.kalli teile koigile ja kui voimalik,siis andestage,kallikesed
-
Oh Jumal...
..pole muid sònu..
-
Sama siin!:(
-
Õnnelik :(
:K :K :K :L :L :L
miks ma nüüd enam ei imesta, miks Sa Pesakesse tulles endale valisid selle nime, mis oli Sul alguses siin....
Kus siin nüüd siis see peegeldusseadus on?
-
Peegedusseadus kehtib, aga alati on erandeid òppetundide ja karma nàol. Meie ei tea, mis elu elas ònnelik enne seda kehastust, teame vaid seda, et sellised katsumused, nagu temal selles elus on olnud, ei ole niisama, aboluutselt kòik on millekski vajalik, ilma eranditeta, seda ei tasu kunagi unustada, kòige raskematel hetkedel eriti.
-
Armas Õnnelik, teen sügava kummarduse Sinu ees, et oled oma emale suutnud andestda :K Oh, suudaks mina ka nii...
-
Pole midagi,kallikesed.Tanu teile elan ja jouan elada.Ei joua seda heategu,mis olete teinud minu heaks oma headuse ja hoolega,mitte kunagi ara tasuda,Ytlen lihtsalt aitah,aga minu mote on sadu kordi suurem.Suured,suured kallid teile.Jah kallis delfiinike,ma ei tea kuis, aga andestasin.
-
Sùdamest tulev tànu ongi suurim tasu
-
Meenub kunagi loetu...Isa ja poeg olid Maa peal vihavaenlased, isa domineeris ja poeg vihkas seepärast isa, nad tegid teineteise elu võimatuks. Esimesena läks Isa juude Koju tagasi isa, hiljem poeg. Kui poeg teispoolsusesse jõudis, tuli talle naeratavalt ja kelmikalt vastu tema maise isa Hing, kes nöökas naerdes, et seekord ma näitlesin ikka hästi, sa ei tundnud mind ära, mind, sinu head ja pikaajalist kaaslast...
Sageli on meie maised kaaslased (ema, isa, vend, mees, laps, sõbranna jne) meie suurimad õpetajad ja aitajad, meie suhted on eesmärgipärased ja edasiviivad. Mõnikord võivad kõige kannatuserohkemad asjad, suhted, situatsioonid aidata meil leida Valgust, katkestada karmamustreid, lõpetada õppetükke...
Te kõik siin Pesas olete IMELISED ja vaprad ning tugevad, Teis on palju armastust ja andestust. Ma austan ja imetlen Teid kogu Hingest.
(grupikalli) (grupikalli) (grupikalli)
-
Armas Pallikene,see koik ongi oige.Mis iganes see pohjus on ja palju meile neid kannatusi on veel maaratud,aga me elame ju ikka edasi koigi kurjamite ja pahaliste kiuste me elame ikkagi edasi.Oelakse ju kyll,et igale inimesele on elus on pandud piir,palju ta taluda suudab(oli vist nii).Ma ei tea,kas see on oige.Yhest kyljest tundub see kyll vale olevat,aga teisest kyljest mine vota kinni.Oleme ju siin koik,yks vahem labi elanud, koiksugusei kannatusi,teised rohkem-aga elu laheb edasi,kallikesed.Proovime lihtsalt kokku hoida ja sisendada,et elu on ikkagi ilus ja elamist siiski vaart.Iga homne paev voib tuua meie jaoks jalle midagi sellist,mida tahaksime naha ja kogeda-midagi ilusat,head aga kui me alla anname,siis jaame koigest ilusast,heast ilma.Proovime yksteisele toetuda ja alati yksteiselt tuge leida.Ma ei tea,mis oleks olnud ja saanud,kui poleks seda kohta enda jaoks leidnud.Ma olin ju siin kogu aeg nii yksi st. tundsin end yksi,kuigi iga abikaasa peaks olema igas mures toeks,aga minul pole seda praegu ja pole seda kunagi olnud.Nyyd olete mul teie ja ma tunnen ennast nii tugevana.Ju see oli siis saatusest ette maaratud voib-olla leevenduseks voi Jumal ise teab,miks see hea oli.Te koik olete nii Armsad ja Kallid ja Suured Kallid teile koigile.Minu poolt teile suur,suur Kummardus teie moistmise ja Abi eest.Aitah
-
Kallid Sulle Õnnelik! ({) ({)
Imeliselt imeline, mida suudab teha ja kuidas inimese elu ja mõtteviisi võib muuta üks foorum, üks internetist leitud leht! (A) :L (aitahhkalli)
-
Armas camillake,suured kallid sulle.Jah,minuga juhtus nii
-
Õnnelik, ({), ja kindlasti ootab palju head Sind veel ees!
-
Jah,kallis ingeri,motlen positivselt,et laheb-kuhu ta paaseb.Kaua voib.Aitah sulle hea soovi eest.Palju paikest sulle
-
Kui minu elus midagi ilusat on olnud, siis kindlasti on see suhe oma emaga. Ka praegu saame veel hästi läbi. Muidugi, kõige paremini telefoni teel :)
See ei tähenda muidugi seda, et meil poleks lahkhelisid olnud. Oi ja kuidas veel. Mäletan aegu, kus tal oli depressioon (haigusest tingituna elutahe kadus) ja kuidas ma pidin teda elule (positiivsele mõtlemisele) tagasi tirima. Üksi ei saanudki hakkama, pidin kaasama tarku arste (psühhiaatrit). Aga võit jäi meile. Ema sai terveks ja sai elutahte tagasi.:)
Ema kasvatas mind või õigemini ta ei kasvatanud... ta hoolitses... me olime parimad sõbrannad mingi ajani. Nüüd me enam nii ei ole, sest mina olen muutunud kinnisemaks. Aga ma tean, et ema õlg on mul alati olemas, kui ma vajan nutukohta. Ma ei saa vaid tema õla najal nutta, sest siis hakkab ju tema jälle muretsema :(
Oma lapsi kasvatan ma samas vaimus nagu minu ema mind. Me oleme lastega eelkõige sõbrannad... Mõni kindlasti ütleb, et see on vale.
Seetõttu tunnen tõesti kaasa neile, kes pole oma emaga saanud hingelist sidet. Ma vähemalt loodan, et oma lastega ikka olete. Ema süda on ju maailma suurim süda! (grupikalli)
-
Seda on hea teada.Mina kyll seda valeks ei pea,kui ema ja tytar on nagu sobrannad.Mina oleksin vaga onnelik olnud selle yle.Chrissumari,sa oled lihtsalt yks onnelik ja armas inimene.Lahe igaljuhul.Paikest sulle ja sinu emale.
-
Minu suur emasüda lahistab hetkel nutta. Meil oli täna pojaga pikk ja südamlik vestlus tuleviku teemal. Sain teada, et ta läheb omaette elama ja mina jään üksi majja. Väike maja, kuid ühele inimesele ja ilma pojata liiga suur. Lubasin, et mõnda aega püüan hakkama saada, sest ta unistab võimalusest siia uue maja ehitamiseks. Siis juba niisuguse, kuhu mahuksime üksteist segamata kõik - tema pere ja mina. Poja tänas mind õnneliku lapsepõlve eest ja tunnustas minu, vahel kaelamurdvaid pingutusi rasketel aegadel selle nimel, et temal võimalikult hea oleks. Luksust polnud, kuid olid kodu, toit, riided ja Armastus. Nii armas.
Muidugi saan üksi hakkama seni, kuni käed-jalad liiguvad, muidugi pean ta lahti laskma, muidugi soovin talle parimat. Pealegi ütles ta nii armsasti, et oleme koos rasked ajad üle elanud ja et meil läheb tulevikus hästi, et ta ei jäta mind saatuse hooleks. Õigus. Tal on ammu aeg pesast välja lennata ja ma toetan teda igati. Ikkagi pisarad suisa lendavad. Heldimusest, et mul on nii mõistev ja armastav poeg ja mõttest, et varsti pole mul enam võimalik tema eest hoolitseda ega teda koju oodata ega tema hommikust köhatust seina taga kuulda. :( :( :(
-
Oh Leontine, nii armas ja samas sùdantlòhestav! Sul on vàga mòistev ja tark poeg. Nuta, nuta, nuta.. ja siis hakkab kergem :) àra hakkagi pisaraid tagasi hoidma! Kalli!
-
Leontine, ({), mõistan kui kurb Sul on, samas on see ka suur rõõm, oled kasvatanud üles nii tubli poja, kes saab ise oma eluga hästi hakkama.
-
Marikene, tegelikult lohutust ma siia lunima tulingi. Aitäh!
Mu eelmine kiri läks kaduma, kuid ega polegi midagi lisada.
Ingeri! Aitäh! (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Leontine, mõistan, mida tunned ({)
Olen samamoodi üksi jäänud suurde majja, mida ühele inimesele on liialt palju. Lapsed laias maailmas õnne otsimas. Õnneks on olemas tehnikasajand, saab pidevalt suhelda, aga see ei asenda elavat inimest suures majas. Kõige kurvem on tuila õhtul koju, kui tuled ei sära :(
Maja müüa ei taha, sest selles on palju mälestusi. Sul on õigus - niikaua, kui käed-jalad terved, jõuame me ikka oma kodu hoida.
Kodu hoian juba ka selle nimel, et kõigil oleks vajadusel koht kuhu tagasi tulla. Ei me ju ette tea, mis elus juhtuda võib.
(grupikalli)
-
Armas Leontine,ara kurvasta.Selline see meie eluke juba kord on.Eluseadus on selline.Nuta kallikene ja siis pyhi pisarad ara ja siis tuleb jalle paike pisarate varjust valja.Sa ei jaa ju kohe mitte yldse yksi,sul oleme ju meie ja terve sinu elamine on Inglikesi ja teisi muid haid tegelasi tais.Nii,et pea pysti.Mina ulusin ka mis kole,aga siis korraga mingil ajal laks see koik yle ja elu laks ikka edasi.Nii et ole tubli ja hea tydruk.Palju,palju kallisid ja armsaid Inglikesi,Armastust ja valgust,kus iganes sa oled voi mida teed.
-
Aitäh, Kullakesed! See nutmine mul hetkel tõesti põhitegevus. Kõigest saan aru. Poeg toimib õigesti ja armastab mind ju ikka. Ka tean, et ta pole minu isiklik omand. Tema lahtilaskmisega olen kimpus. Mul on veel ema. Ja ongi kogu meie perekond. Emaga ei tunne ma end eriti hästi. Pojaga oleme tulest, veest, vasktorudest läbi käinud. See on meid veelgi rohkem liitnud.
Veelkord aitäh teile! (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) :L
-
ta unistab võimalusest siia uue maja ehitamiseks. Siis juba niisuguse, kuhu mahuksime üksteist segamata kõik - tema pere ja mina.
Armas Leontine, täitugu see imeline UNISTUS linnutiivul ({) ({) ({) (A) (A) (A)
-
Leontineke,oled nii armsakene.Palju Paikest,Roomu ja Valgust sinu sydamesse ja sind sinu eluteel saatma.Kalli,kalli
-
Ehk sobib selle teema juurde lugemiseks :)
Emalt saad kõik oma hirmud ja valud
http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=38666
-
Ohooo...vaata siis. Aitäh camilla (aitahhkalli) nüüd vaja nuputama hakata, kuidas enda kurja poole lapse alateadvusest kätte saaks (R)
-
Minu ema on Lõvi ja väga võimukas. Kui on paha tuju, ta kohe oskab päeva ära rikkuda ja väga halvasti öelda. Vahel ei saa ta isegi aru, et ta halvasti on käitunud, vabandust ei palu ta iialgi.Tema hääletoon on kärkiv ja rahulolematu. Kui temaga isegi hellalt rääkida, hästi sõbralikult, võib ta ikkagi nähvata. See teeb haiget, et pole emaga õiget läbi saamist, võiksime ju koos elada, aga see on võimatu.
Noorena tundsin alaväärsust, saamatust, süütunnet. Kõndisin küür seljas. Kuniks paljud seda ütlesid, et käin küürus nagu vana inimene. Ajasin ise endal selja sirgu, pea püsti ja nägu naerule.....aga sisimas tundsin end nagu kloun.....mul oli kurb olla!
Sain sest hea õppetunni eluks, kuna hakkasin mõistma läbi L. Viilmaa raamatu, et oleme endale vanemad ise valinud, et läbi nende targaks saada ja neid õpetada. oleme valind vanemad teadlikult sellised. Läbi kannatuste saame targemaks. Vaja andestada vanematele. Meie need lapsed areneme vaimselt edasi, kes on kannatanud väärkohtlemist. Valus on mõelda, et oma ema või isa valesti käitub lapse suhtes......aga selline see elu juba on. See muudabki meid ainulaadsemateks läbi kannatuste. Täname vaid vanemaid. Ükskõik millised nad on olnud või on. Sest tänu neile oleme just leidnud endale rahu ja valgust, otsinud, leidnud ja kogenud.....selle sama Inglipesa! Suured tänud! Olge ikka sama mõistvad ja armsakesed, inimese hing on nii õrn! Meenutab õrna lillekest.....kes vajab armastust, päikest! Kõigile päikest südamesse! Kui teete elus valikuid, valige päiksepoolsem külg.... (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Lugesin su postitsut Geisha6 ja see kõik tuli tuttav ette. Praeguseks on minu ema juba vikerkaare taga ja ma tean, et ta on rahul. Mul on hea meel, et ma jõudsin talle andeks anda kõik juba tema elu ajal ja lahkus ta rahulikult minu kätevahel. Olen ka aru saanud, et mitte alati ei mõelnud ta just nii nagu mina seda endale tõlgendasin Ta tegi kõik oma arusaamade järgi kõige õigemini. Jah, me valime ise vanemad aga ma olen ka aru saanud, et ma õppisin neilt mõlemalt palju. Just seda kuidas ei tohiks oma lastega käituda, kuidas ei tohi teiste inimestega suhelda. Ka läbi negatiivse kogemuse on võimalik õppida ning ise käituda teisiti. Oma naiivsuses püüdsin emale selgitada, et nii ei tohi käituda aga see ajas ta ääretult vihale. Nii lõpetasin sellised jutud ja hoidsin oma tähelepanekud endale, et edasises elus ise mitte nii teha. Praegu ei tee enam meenutused valu. Ma mäletan kõike aga enam ei lähe silmad märjaks kui mõtlen oma lapsepõlve peale. Ma olen suutnud andestada kõik. ({) (A)
-
Hoclines!
Jah, vahel tahame asja lihtsalt siluda, mõnd asja selgeks rääkida, aga see ei tule vanema inimsega toime, sest seda võetakse kui süüdistust. Isegi nooremad inimsed ei kannata, kui mõned asja selgitada.......kardetakse süüdi olla!
Võiks ju nii olla, et räägitakse, mõeldakse koos, ja öeldakse jah, olen valesti käitunud.....kui rumal minust....vabandust.......nii käituvad vähesed!
Kuidas ikka käituda olukorras, kui sind solvatakse? See teeb küll haiget, anname andeks, aga kas suudame andestada südamega, et seda enam ei mäleta, see enam haiget ei tee?
-
Ma olen aru saanud oma kogemusest, et andestamine ei tähenda unustamist. Me ei saa ju mälu kustutada. See ei tee enam lihtsalt haiget. Ma saan mõelda rahulikult kõige peale tagasi.
Solvumine on üks ütlemata negatiivne tunne. See hakkab närima sees. Kui mõistusega püüda seda situatsiooni lahata siis saab selle ka enda jaoks selgeks mõelda. Isegi selle, mis ajendas teist inimest mind solvama. See on raske protsess aga teostatav. Püüa leida rahu ja tasakaal endas. Me ei saa teisi muuta aga ennast küll. ({) (A)
-
Üritan alati oma solvumist varjata, alla neelata. Aga sellega peab tegelema ja kohe täna alustan.....kallid! (aitahhkalli)
-
Jah armsakesed,tuttav teema.Mina andestasin oma emale ja suutsin unustada koik kurja,kuigi see oli tohutult suur ja nyyd usun siiski,et ta on taevas ja Jumal on talle andestanud.Kallid olete ja soovin,et teie suudaksite samuti andestada nagu minagi.
-
Mina olen oma emale tänulik oma lapsepõlve eest. Nende päevade ja aastate eest, mida teised lasteaedades/sõimedes, mina aga kodus ema kõrval lapsena sain kogeda. Olen tänulik selle helluse eest,mille ta mulle südamesse külvas.
Kuigi ma hiljem teda sageli ei mõistnud ega mõista paljuski tänini, usun ometi tema püüdlusi teha kõike parimal - õigeimal moel. Tema elu ei olnud kerge aga ega ta kerget elu kunagi ei otsinudki.
Tänaseks on ta juba kaua aega vikerkaare taga... Olgu talle seal toeks minu südamest tulev tänutunne! :K
-
Ka minu ema on psüühiliselt kui füüsiliselt väga vägivaldne. Kõik kolm last on sealt ruttu jalga lasknud (sest ka elu on ohus olnud). Olen talle andestanud, olen endale andestanud, et mingi aeg teda vihkasin ja kartsin (kartsin jubedalt, uskusin, et tuleb mind kättemaksuks tapma, et ta juurest ära läksin).
Ometigi olen mina lapsena enesele sellise ema ja sellise õppetunni valinud. Nüüd ma juba tänan ema oma mõtteis--tulengi päriselt vasktorudestki läbi. Arvan, et õppetunnid temaga pole kaugeltki läbi ja siin pean küll kedagi appi paluma, et saada aimu, milles see seisneb.
Nüüd ta vigastab juba ennast, sest kellestki ei käi jõud üle. Mul on väga kahju :(
Inglid on mulle vastanud, et hetkel saangi sellega tegeleda distantsilt valgust ja armastust ja palveid saates.
Palun oma emalt andeks, et siin vanast asjast juttu tegin. Loodan, et see aitab kedagi.
-
Nüüd ta vigastab juba ennast, sest kellestki ei käi jõud üle. Mul on väga kahju :(
Tean, mida tunned...aga nendele provokatsioonidele ei tohi alluda...ta püüab teid süüd tundma panna.
Inglid on mulle vastanud, et hetkel saangi sellega tegeleda distantsilt valgust ja armastust ja palveid saates.
Inglid annavad alati parimat nõu (A) Kallid (kkalli)
-
Mina olen delfiinikesega nous.Kallid sulle ja ole samuti tugev
-
sellistele pahadele emadele kes püüavad teid solgiämbrisse uputada tuleb vastu astuda ja koht kätte näidata,muidu jääb sinust ainult poolik vare alles
Aga mis siis edasi, kui koht kätte näidatud? Rahu hinges? Ei tahaks hästi uskuda, aga mine tea...
Muidugi osalt võib Sul isegi õigus olla...aga armastus ja andestus peaksid hingerahu tagama, armastus ja andestus inimeses eneses eelkõige...vist...
(Lihtsalt loen ja mõtisklen, oma emaga mul probleeme ei ole õnneks)
-
mul oli kunagi selline olukord,ema mul samuti jäär,et yritas minust yle sõita ja nii ma siis talle koha kätte näitasin,olin siis veel hästi noor võrreldes praegusega aga tulemus oli positiivne.
Positiivne, nii et head suhted ja armastus on ikkagi praeguse seisuga teie vahel? :)
-
Mina jäär, ema jäär!Pole kunagi prob olnud. Alati hästi läbi saanud. Kaks kivi küll.Vaidleme siis vaidleme, rõõmustame siis rõõmustame. :P
Ärategmist pole kunagi olnud.
Pole need jäärad miskid hullud midagi.
Lihtsalt meeldib kõva häälega rääkida, palju rääkida, veidi kanged ka. Aga kes poleks:)
-
Lugesin hiljuti tsitaati, mis mulle väga meeldis ja tundub õige. Millegipärast tuli praegu selles teemas meelde:
"Vihkamine ei lõpeta viha, selle lõpetab armastus. See on igavene reegel." Buddha
-
Lugesin hiljuti tsitaati, mis mulle väga meeldis ja tundub õige. Millegipärast tuli praegu selles teemas meelde:
"Vihkamine ei lõpeta viha, selle lõpetab armastus. See on igavene reegel." Buddha
Ingeri, imeline tsitaat (aitahhkalli)
kirjandus võib end palju paberile trükkida, iseasi kas see reaalselt vastuvõetav on v eksisteerib.
angelica, süvene natukenegi tekstidesse, mis siin pesakeses olemas on...võib-olla hakkab ka Sulle kunagi midagi "kohale jõudma". Et armastus võidab viha, see eksisteerib ja on vastuvõetav paljudele.
Armastust ja Valgust :L (A)
-
Kulla Angelica ({) sellest on tõeliselt kahju, et taolised tõed pole Sulle veel vastuvõetavad. Kui Sa oled meie hulgas, võib-olla suudame ka Sinu Hingekesse ja südamesse pisut armastust poetada :L :L :L
Aitäh aususe eest :)
Kallid Sulle ({) ({) ({) ({) ({)
-
Oleks huvitav teada, kuidas näed Sina kahepalgelisust (R)
Jutustan ühe loo enda elust:
Oli minu elus üks perekond, keda ei talunud silmaotsaski, tundsin, et nad on nagu "puugid" mu kukil :( Kuna oli tegu mehe lähisugulastega, oli vaja mul midagi ette võtta, kodurahu huvides. Kui mina neid ei talu, on see minu probleem...hakkasin vabastama, andestama, valgust, armastust, õnnistust saatma, tegelesin selle perekonnaga "silvameetodi" järgi jne. ühesõnaga tegin kõike, mida tollel ajal oskasin. Tulemused hakkasid toimima/toimuma iseenesest... :) Minu suhtumine nendesse muutus ja ka nende suhtumine minusse. Mind süüdistati samuti silmakirjalikkuses/kahepalgelisuses... enne suhtusin nendesse nii, nüüd naa...kuid ei hakanud selle inimesega vaidlema, sest kui tema näeb silmakirjalikkust, on see tema probleem. Oma südames teadsin, et minu puhul pole silmakirjalikkusest jälgegi, vaid olin teinud rasket "tööd" iseendaga. Tulemused rõõmustasid mind, olen selle perega heades suhetes tänaseni, jumal tänatud (A) :L
-
Muutused toimuvad kahepoolselt, kuid tegelema pead Sina iseendaga, mitte kellegi teisega :)
-
Angelica....kes ütles,et Sa pead siin olema keegi teine kes Sa tegelikult pole....Ma küll sellist kohta ei näinud :)
-
Vahel on vaja, et kõik on nii nagu on :)
Kes meist eksimatu oleks?
Ja me kõik õpime, kogu aeg, kuidas olla paremad ja armastavamad.
Ja nagu elus ikka, on tõuse-mõõne, tagasilööke, edasiminekuid...
üks, mis on kindel, kui sinus, meis endis on armastust, on enesetunne palju parem kui siis, kui meis armastust hetkel ei ole...näiteks... :)
Nii et kõik sõltub ikkagi meist enestest, meie heaolu või siis tunne meie sees, kas siis halb või hea... (A)
-
Valikud on meie endi teha, kas tahame muutuda paremaks, kas tahame, et meie elu on parem, õnnelikum...kõik on meie endi kätes, keegi teine meid aidata ei saa...ikka ainult ise aitame ennast :)
Armastust ja Valgust :L (A)
-
Kas Sa praegu mitte ei hõlju kuskil mujal? ;) Mingis pilves. Tunded on vaid tunded ja mõtted on vaid mõtted. Aga kui päriselt ÜLES ÄRGATA, siis näeme, et see kõik on vaid energia, millele ise värvi lisame ja et tegelikult on kõik neutraalne. On vaid praegune hetk.
-
ei hõlju,kahjuks...haha..elan läbi reaalset masendust
Pärast vihma paistab jälle päike :)
-
Mida mõtled, seda saad. Oled negatiivne, siis tuleb su ümber palju negatiivsed olukordi. Oled positiivne, siis sind ümbritsevad ka positiivsed inimesed, olukorrad, emotsioonid :) :)
Kui oled kurb ja õnnetu, siis mõtle asjadele, mis sind kunagi õnnelikuks tegid. Meenuta häid aegu, neid on meil kõigil olnud ja head ajad ootavad meid ka ees. Mingis osas kindlasti. (grupikalli)
-
Et suuta andestada tuleb minna ja otsida põhjusi oma juurtest, kust on see alguse saanud. Tuleb kaevata nii kaua kuni oled leidnud selle nn öelda mädaneva juure. Mida ma öelda tahan sellega? Andestada on palju lihtsam kui teame miks keegi halvasti käitub meiega. Inimene ei sünni halvaks ega kurjaks, selliseks kujuneme me kasvades ja meid mõjutavad meie endi vanemad ja ümbrus. See on nagu ahel ...kui meie vanavanema on meie vanaemaga halvasti käitunud ja teinud talle lapsena liiga, et laps on saanud hingevalu see omakorda, paneb teda käituma hiljem samamoodi, sest ta hing on trotsi ja valu täis. Neil puudub valgustatus nad on kui pimedad oma valus ja annavad oma valu oma lastele edasi. Me oleme oma vanemate peegel mingil määral ja ainult mõistmine ja armastus suudab sellele lõpu teha. Küsige oma emade käest miks ta nii käitub? milline oli tema lapsepõlv, tema kogemused, vanemad, vanavanemad? Uskuge sealt tuleb üllatavalt tuttavlikke asju. See on olnud põhjus miks mina olen suutnud andestada oma ema tehtud ülekohtule, sain teada et vanaema tegi emale sama moodi. Ja vanavanaema vanaemale...Kui te teate põhjuseid siis teil hakkab hoopis kahju, sest meie vanemad on samuti kannatajad. Sellepärast olen ma suutnud mõista ja andestada ka oma mehele kes on mulle haiget teinud, sest ma tean , miks ta on selline..mul on tast kahju...Me oleme rääkinud sellel teemal ja ta mõistab vaikimisi ja ütleb mulle "et ma ei taha olla selline aga ma ei tea miks ma olen.....aita mind" See on ka põhjus miks ma olen andnud oma mehele võimalusi, kuigi ise olen korduvalt haiget saanud ja see on mind päris katki teinud. Ma näen vaikselt tema muutumist paremuse poole aga see võtab aega. Uurige oma vanemate käest, millised on nende lapsepõlve kogemused, mida on neile nende vanemad õpetanud ja mida nad on kõige rohkem kartnud.
Nüüd sai jälle pikk jutt:)
Päikest põue, olge tublid (grupikalli)