Samas ei taga kainus automaatset vaimset puhtust.Inimesed on sellised, nagu nad parasjagu on. Nii alkoholism, kui ka vooruslik kainus võivad olla maskid, tekkib mul ikka küsimus, mida selle taha ikkagi peidetakse?

Milline täpsemalt see vaimne puhtus on?

Kas tunnete kedagi, kes on vaimselt ülipuhas üldse? Mina ei tunne, me oleme siiski oma vigadega kõik.

Ma mõtlesin selle all siirast ja ausat olekut, oskust näha asju ja olukordi nii nagu need on, millest tingitud. Silmavaadet, milles puudub kriitika, üleolek...Inimest, kellega suhtlemine, ka vaikides koosolemine on rahustav.... Ma lihtsalt ei oska seda piisavalt sõnadesse panna

On kokkupuuteid olnud just selliste "vaimselt puhaste" inimestega, kes päris hästi näitavad sulle kätte, kus su koht on (piltlikult väljendades siis) a´la milles puudub kriitika, üleolek

Kui me nüüd enda ümber vaatame, kui palju me näeme vaimselt täiesti terveid inimesi?
No sellest olen ma juba ammu aru saanud, et me kõik inimlikud inimesed oleme...
Inimesed on sellised, nagu nad parasjagu on.

Aga miks me ei lase siis neil olla oma vigadega. Las väsinud mees tuleb õhtul koju,pea on täis veel töö saginat, istub diivanile, rüüpab oma õlle, häälestub kodusele sagedusele, saab oma B vitamiini vajaduse rahuldatud. Las inimlike omadustega mehel olla hetk rahu. Ta on nagu nii selline, nagu ta on.
Mõni naine teeb tragöödia juba mõnest õllest, mõni teine lepib sellega, et mees vahel võtab koos sõbraga saunas mõnikümend ja ei ole mingit kriitikat, halvustamist, olgu, mis on aga, neil on  hea koos olla.
Kui Maa on koht kuhu me tuleme kogemusi saama, siis järelikult ei tee keegi midagi valesti, lihtsalt kogeme, õpime.Igal oma teekond, omad valikud ja sellest lähtuvad teekaaslased.

Järeldus:alkohol on hea, õigustatud.
Oot - aga miks ainult meeste puhul? Naiste puhul ka ikka siis.

Tsiteerin: Jõhvikas järgi detsember 05, 2011, 00:00:17

Kui me nüüd enda ümber vaatame, kui palju me näeme vaimselt täiesti terveid inimesi?
No sellest olen ma juba ammu aru saanud, et me kõik inimlikud inimesed oleme...
Inimesed on sellised, nagu nad parasjagu on.

Aga miks me ei lase siis neil olla oma vigadega. Las väsinud mees tuleb õhtul koju,pea on täis veel töö saginat, istub diivanile, rüüpab oma õlle, häälestub kodusele sagedusele, saab oma B vitamiini vajaduse rahuldatud. Las inimlike omadustega mehel olla hetk rahu. Ta on nagu nii selline, nagu ta on.
Mõni naine teeb tragöödia juba mõnest õllest, mõni teine lepib sellega, et mees vahel võtab koos sõbraga saunas mõnikümend ja ei ole mingit kriitikat, halvustamist, olgu, mis on aga, neil on  hea koos olla.
Kui Maa on koht kuhu me tuleme kogemusi saama, siis järelikult ei tee keegi midagi valesti, lihtsalt kogeme, õpime.Igal oma teekond, omad valikud ja sellest lähtuvad teekaaslased.

Järeldus:alkohol on hea, õigustatud.
Oot - aga miks ainult meeste puhul? Naiste puhul ka ikka siis.

No päris nii ikka ka ei ole, et alkohol on hea, et see on vaid õppetund ja see on piisav õigustus. Minugipärast, inimesed joogu end või surnuks, kui see on nende õppetund, aga kui see nn õppetund mõjutab vägagi ka teiste inimeste turvalisust, rahu, elu. Siis pole alkoholism mingi õigustus. Ja see kehtib nii meeste kui ka naiste suhtes.

Kahjuks on alkoholiga ka selline lugu, et ta muudab mõne inimese millegipärast väga kurjaks. Mainin kohe ka selle ära, et ise karsklane ei ole, aga tänu lapsepõlves kogetule on mul teatavat sorti allergia alkoholi liigtarbivate meeste suhtes.

Tean kolme varianti alkoholiga liialdavate inimeste puhul(räägin sedapuhku meestest)
1.Need, kelle muudab alkohol kurjaks ja järgneb füüsiline vägivald teise inimese vastu.
2.Need, kes jäävad pärast liigtarvitamist lihtsalt magama ja magavad kaineks, tegemata kärbselegi liiga.
3.Need, kes hakkavad õelutsema sõnadega, nn. vaimne vägivald.
(minu puhul 1.isa, kes juba teispoolsuses);2.naabrinaise mees;3.abikaasa)
Aga ju ma ise need variandid kõik oma ellu olen siis kuidagi kutsunud. Õppetundideks. Mida neist õppima pean, ei ole veel selgeks suutnud mõelda.

Viha on inimeses juba enne alkoholi tarbimist, lihtsalt enesekontroll on nõrgem. Loomulikult mõjutab alkohol inimese käitumist, psüühikat jne, aga päris tihti jõutakse purjus peaga selleni, mis neid tõesti häirib, haiget teeb, möla sees on ka infi, millest hing haige.
Igaühe lugu alkoholiga, on tema lugu, igaüks omamoodi.
Me elame maailmas, kus tarbitakse alkoholi, igaüks teeb oma valikud ise ja leiab ise põhjused -õigustused, kui ta neid vajab.

Ma ei tea, kui palju keegi on kokku puutunud alkohoolikutega, aga tihti pole tõesti nende möla sees mittemigit infi, vaid hoopis selge vaimusünnitis, fantaasia ja valed, mis kokku jahutakse. Valetatakse ennast lõviks ja kuningaks. Tihtipeale ka türanniakuningaks. Ja olete te kunagi pidanud panema magama alkojoobes meest, kelle kõrvale kohe kindlasti minna ei taha ja tema möla ka kuulata ei taha, samal ajal ei tohi teda ka milleski ärritada, kuna ei tea ju, kuna see pauk ära käib. Ühel hetkel on lilleline, järgmisel hetkel oled põrgus. Alkohol ei ravi ühtegi hingehaava, ei tee kedagi tugevamaks, paremaks, võimsamaks. Alkohol on mõeldud nautimiseks vähestes kogustes ja harva. Ja alati saab vajaduse korral ütelda lihtsalt Ei. On palju teisi palju paremaid võimalusi, mis lõõgastuvad ja ravivad hingemuresid, kui raske. Kui ei olda  piisavalt tugev, siis pole vaja tõsta mitteainsamatki pitsi, et sellega siis hävitada iseenda ja teiste elusid.