Ma kasvasin peres, kus isa oli alkohoolik. Väga kurvad kogemused sellega. Alkoholi pruukinud inimesed on ettearvamatud, kunagi ei tea, mis sünnitisega nad välja tulevad ja kuidas reageerivad. Samal ajal kaob nendelt pikkamisi ka häbitunne ja vastutustunne...
 Kasvasin suuremaks ja üllatus, võtsin mehe, kes osutus alkohoolikuks. Kõik kordus, veelgi hullemalt. Elu oli ettearvamatu ja sinised plekid mu kehal vaid kinnitasid seda. Ma polnud küll alkohoolik, kuid mu ajurakud olid sama hävinenud, ´kui mu kõrval oleval inimesel. Aidata teda polnud võimalik, sest inimene ise peab sellest välja tulema. Ja kui aus olla, siis ma ei tahtnudki teda lõpus enam aidata, tahtsin hoopis, et keegi mind aitaks sellest õudusest välja. Ja mida tunneb laps, kes kasvab sellises keskkonnas, kus üks vanem on alkohoolik? Ta ei saa iiial aru, et see on haigus, millele peab positiivselt kaasa tundma. Ta tunneb hoopis, et ta ei kasva turvalises keskkkonnas ja ta jääb palju armastusest. Lihtsast ja siirast armastusest. Isegi siis, kui teda armastatakse, ei suuda alkoholi pruukinud inimene anda seda sel viisil edasi, nagu peaks.
 Kahjuks alkohol ei hävita vaid jooja elu ja rakke vaid ka tema lähedaste elu ja rakke. Ja seda peaks iga inimene enne mõtlema, enne, kui upitab pudeli suule, et jälle sattuda tsüklisse, kas siis lootuses muresid uputada või lihtsalt, et hea oleks olla!

Olen minagi kasvanud üles perekonnas,kus isa oli vägagi viinalembeline.Elasime koguaeg teadmatus,kunagi ei teadnud,kust mingi terariist lendab.Oli kordi,kus läksime põrandavaipadega aknast alla ja ööbisime laudas.Hiljem sai isa halvatuse,siis oli elu parem.Minu vend oli ka paras viinanina,mitu korda tulutult maha jätnud.Aga ta tahtis ikkagi maha jätta ja läks psühhiaatri juurde.Rääkis oma mure ära .Oli  tore arst võttis venna kaasa psühh.haigla ringkäigule ja näitas paari patsienti ning ütles,kui tahad paari aasta pärast selline olla,lase edasi.Vend ütles,et oli päris kainestav.Peale seda enam ei joo.

Kusmaalt või siis kuskohast läheb piir, kui inimest saab alkohoolikuks nimetada?

Arutelud alkoholist algavad tihti tõdemusega, et alkohol on paha, tuleks ära keelata ja alkohoolik on nõrk ja rumal, elab valesti ja teised teavad kuidas nad elama peaksid...
Paraku kui poleks alkoholi, oleks mõni muu tuimestav meelemürk, sest probleem pole enamasti alkoholis vaid, selles mida sellega tuimestada üritatakse: hüljatuse tunne, lapsepõlve alandused, viha inimeste  vastu, kuna hea ema(isa) on suutnud pojele(tütrele) anda mõista ,et mehed(naised) on lollid ja mida kõike veel, või on tegu ülihoolitseva vanemaga, kes ei lasegi oma lapsel ellu astuda, hirm kritiseeriva pilgu ees (tuletage meelde Anastassia II raamatust lugu Vene ohvitserist), hirm et meid ei armastata, sellistena nagu me oleme, jne.
Iga laps, kes sünnib on midagi väga puhast ja erilist, aga mida meiega tehakse ja mida me laseme endaga teha... Ehk ongi vaja selles elus saada enese kaotamise ja kui hästi läheb, siis ka leidmise kogemus. Igasühes meist on peidus tõeline pärl, aga kui mitme kesta ja kihi all ja vahel me enam ei usu seda, sest oleme lasknud endale selgeks teha ja tunneme ka end nagu ...., aga mõni jälle poleerib pealmise saasta kihi läikima ja lähtubki sellest tasandist, julgemata vaadata selle alla....
Seni kuni võrreldakse on vaja võrreldavaid, et olla hea, peab olema keegi halb. KUi juhtub midagi, on vaja süüdlast, selleks, et kannatada on vaja kedagi, midagi keda kannatada.
Ka riik vajab tuimade inimrobotite masse,kelle programmeerimine algab juba koolis, nad on kergesti manipuleeritavad ja riigile kasulikud.Alkoholi tarbimine on riigile ainult kasulik.
 Tööstuslikud alkoholid ongi timmitud sõltuvusainetega, eriti kallimad, sest nii on kasulik. Neid ei anna võrreldagi kodus valmistatud õlle, veini, siidri, hansaga.
Alkoholisõltuvusest veel hullem on väidetavalt antidepressantide sõltuvus ja see pohmakas pidi olema midagi veel hullemat.Kui me nüüd enda ümber vaatame, kui palju me näeme vaimselt täiesti terveid inimesi?

Aitäh vastuste eest. Ise ei ole oma 44 eluaasta jooksul ei suitsetanud, ei alkoholi ega antidepressante ega mingeid muid meelemürke tarvitanud , nii et ei oska võrrelda, mis hullem on.
Ainult ühest ei saa aru, miks minu ellu on saadetud inimesi, kes just nende asjadega sinasõprust on pidanud...mitte ei mõista.

Samas ei taga kainus automaatset vaimset puhtust.Inimesed on sellised, nagu nad parasjagu on. Nii alkoholism, kui ka vooruslik kainus võivad olla maskid, tekkib mul ikka küsimus, mida selle taha ikkagi peidetakse?

Maskide taha peidetakse oma valusid, hirme, tundeid, mida ei taheta teistele näidata. Me kõik oleme kindlasti vahel maske kandnud. Näiteks, kui tahad väga nutta, kuid asjaolud ja keskkond ei luba seda ja sa nutad vaid sisemuses. Väljaspoolt aga oled sunnitud naeratama.