Autor Teema: Puhas meel (Loetud 10878 korda)

camilla · « : juuli 04, 2011, 07:15:34 »

1.Inimeste vaimsetel võimetel on mitu liiki ja astet:ühed on targad, teised rumalad; ühed heatahtlikud, teised on kurjad; mõned on kergesti mõjutatavad, teised on raskesti mõjutatavad; mõned on puhta meelega, mõned on tumestatud meelega. Kuid kui asi puutub Valgustusesse, on need erinevused tühised. Maailm on justkui järv täis kõige erinevamat tooni lootoseõisi. Mõned on valged, mõned on roosad, sinised või kollased, mõned kasvavad vee all, teiste lehed katavad veepinda või kerkivad koguni selle kohale. Inimkonnal on veelgi rohkem erinevusi.

Kõigil inimestel on selge ja puhas meel, kuid tavaliselt on see kaetud valedest arusaamadest tingitud maiste kirgede tolmuga. See eksiteel olev meel pole inimese põhiloomuseks; sellises meeles on midagi ülearust nagu majas viibiv kontvõõras või külaline, aga mitte peremees.

Kuu peitub sageli pilvede taha, kuid pilved ei liiguta teda paigast ega tuhmista tema hiilgust. Samuti ei tohi inimesed pidada oma eksiteel olevat meelt tõeliseks meeleks.

Meel, mida ei kõiguta elus ettetulevad asjaolud, mis kõikides asjaoludes ja tingimustes jääb alati puhtaks ja rahulikuks, on tõeline meel, ja just see meel peab olema peremeheks.

Ajutised tunded ja omadused nagu kurjus ja headus, armastus ja vihkamine, mida tekitavad igavesti muutuvad olud, on vaid hetkelised hoiakud, mille põhjuseks on inimmeelde kuhjunud eksiarvamused.

Inimesed näevad head ja halba, neile meeldib üks asi ja ei meeldi teine, nad eristavad olemist ja olematust ja haaratuna neisse püünistesse, kannatavad.

Ümaras nõus on vesi ümara kujuga, kandilises nõus kandiline, kuid veel endal pole mingit vormi. Inimesed unustavad sageli selle tõsiasja, isegi siis, kui nad seda mõistavad.

Raamatust:Buddha Õpetus

niux · « **Vastus #1 :** juuli 04, 2011, 08:45:18 »

camilla

Jõhvikas · « **Vastus #2 :** juuli 04, 2011, 10:43:11 »

Kes küll julgeks vaielda Buddhaga

niux · « **Vastus #3 :** juuli 04, 2011, 11:40:10 »

Mina natuke julgeks

delfiin · « **Vastus #4 :** juuli 05, 2011, 21:45:15 »

camilla

et meelde tuletasid, huvitav, et inimesel tõesti ununevad mõned tõsiasjad

niuxukene

julguse eest

Päikesepoiss · « **Vastus #5 :** juuli 19, 2011, 13:58:30 »

niux

aga vaidle siis, arutamine on hea asi

Leontine · « **Vastus #6 :** juuli 19, 2011, 21:05:38 »

Mina tahan ka vaielda. Olen teada saanud, et inimese olemus/iseloom on muutumatu elust elusse. Hea jääb heaks igas elus, kuri kurjaks igas elus jne. Maises elus omandame käitumisharjumused, tõekspidamised. Mida haritumaks (mitte ainult koolis omandatu)saame, seda enam oskame käituda tavaks saanud käitumismallide järele ja vastavalt (enese või kellegi teise ) vajadusele. Täiskasvanud inimene oskab end kontrollida. Nii ei pruugigi tema tõeline olemus teistele teatavaks saada. Öeldakse, et jooda inimene purju ja saad teada, kes ta tegelikult on. Sest alkohol võtab pidurid maha. Sama on vanuritega. Teatavasti muudab dementsus enamuse vanadest lapsemeelseteks. Ühtlasi kaob ka oskus end kontrollida. Täiskasvanueas üsna meeldiv inimene muutub vanas eas seelikus saatanaks. Uskuge, mina tean, sest näen neid iga päev tööl. Sama on headusega. Loomult hea inimene ei julge alati oma headust välja näidata (aeg ja ühiskond ei soosi hoolivust). Aga temast saab imearmas ja südamlik vanur. Hea ja halva vahele mahub veel palju iseloomuomadusi.
Mu oma poeg: Temast on saanud täiskasvanu, kuid tema põhiloomus (nt.lillenuusutamine, asjade kogumine jne.)on jäänud samaks. Ainult välja näidata julgeb ta seda ainult minule ja vanaemale. Kõigi teiste jaoks on tal tugeva, karmi, jne. mehe mask.

Leontine · « **Vastus #7 :** juuli 19, 2011, 21:39:12 »

Ja veel üks näide. Olen rääkinud, et kuulen halbade vaimude mõnitamisi. Maiste inimestena olid nad küll igaüks oma iseloomuga, kuid talutavad inimesed. Neist üks muutus vanurieas kurjaks (dementsus- ei kontrollinud enam oma käitumist). Nüüd on nad Vaimumaailmas ja seal oleme kõik n.n.maskita. Alles nüüd sain teada, kui kurjad nad tegelikult on.
Ei puutu küll teemasse, kuid nad naudivad kurja tegemist (minu kiusamist) ega tahagi muutusi. Tundub, et Vaimumaailmas on kõigil voli teha, mida soovivad. Ka see, kas taaskehastuda või mitte.

Leontine · « **Vastus #8 :** juuli 19, 2011, 21:43:05 »

Veel: kurjust on erakordselt palju nii siin- kui sealpool. Ilma Looja, Taevaste Inglite, Maiste Inglite abita on kurjal kerge meist võitu saada. Aga selleks, et Inglid meid aidata saaksid, peame neisse tingimusteta uskuma.

muusa · « **Vastus #9 :** juuli 19, 2011, 21:50:20 »

Vanad ja haiged inimesed muutuvad tihti kiuslikuks ja kurjaks. Hirm teeb inimesed kurjaks, see on nagu kaitsekiht, et ei nähtaks su tõelist mina. Ma võin seda enda peal kinnitada, suures depressioonis olles muutusin väga kurjaks, enda tahtmata. Aga teadsin, et kui muutun tagasi õigeks minaks, saavad kõik aru, kui valus ja raske mul on. Sellega ma kaitsesin ennast, et teistele oma olemust mitte näidata. Ka raskelt haiged muutuvad tihti kurjaks, kuna neil on hirm ja hirm teeb inimese nõrgaks ja seda ei taha meist keegi.

Päikesepoiss · « **Vastus #10 :** juuli 21, 2011, 10:36:25 »

niux, seda teemat vaadates tuleb mulle koguaeg pähe pilt kuidas Sa istud vastamisi ja vaidled Buddhaga, mõlemad naermas

Naeran alati ka ise selle peale, niipea kui see pilt pähe hüppab. Seda "vestlust" oleks nii huvitav jälgida!!

niux · « **Vastus #11 :** juuli 21, 2011, 13:12:31 »

Kaledon, sa kirjeldad seda nii lõbusalt, et mul on tõeliselt hea tuju, aitäh

Ma vaidlen natuke temaga kahekesi

, ja siis üritan mõtted ka siia kirja panna.

Leontine · « **Vastus #12 :** juuli 21, 2011, 22:34:35 »

Aga kas mina põrutan teie arvates oma jutuga ämbrisse? Suhtusin teemasse liiga tõsiselt?
Ja ikkagi. Jah, vanad inimesed muutuvad kurjaks mitmel põhjusel. Kuid ikkagi mitte kõik, vaid need, kelle loomuses on see kurjus alati olemas. Elust elusse. Võiksin miljon näidet tuua toredatest ja kurjaks muutunud vanadest.

camilla · « **Vastus #13 :** juuli 22, 2011, 07:08:34 »

Niux, Sa võid vaielda küll, aga ilmselt mitte selle ühe välja toodud lõigukese põhjal

, sest tegelikult on siin nii vähe öeldud ja et terviklikku ülevaadet saada, tuleb raamat läbi lugeda ja alles seejärel näed, kas saad vaielda või ei

Või kas tahadki enam siis vaielda

Leontinel ja Muusal on olulisi asju välja toodud oma postitustes, seoses sellega kirjutan veel raamatust välja mõne lõigu

Me ei saa öelda, et võõrastemaja kaob, kui külalisi pole näha; samuti ei saa me öelda, et inimese tõeline loomus on kadunud, kui on kadunud muutuvatest elutingimustest eksiteele viidud meel. See, mis muutub koos muutuvate tingimustega, pole inimese meele tõeline loomus.
Me võime mõelda, et valgus kaob koos päikesega, ja pimedus tuleb ööga, kuid ei saa samamoodi mõelda meelest, mis tajub valgust ja pimedust. Meelt, mis on tundlik valgusele ja pimedusele, ei saa kellelegi tagasi anda, meelt saab vaid pöörata tema tõelisema olemuse poole, mis on tema põhiline loomus.
Ainult ajutine meel on see, mis märkab kohe pimeduse ja valguse vaheldumist, kui päike tõuseb või loojub.
Vaid ajutine meel tunnetab erinevaid hetki erinevalt, see ei ole tõeline ega tegelik meel. Inimese tõeliseks loomuseks on põhiline ja õige meel, mis mõistab valgust ja pimedust.

Ajutised tunded ja omadused, nagu kurjus ja headus, armastus ja vihkamine, mida tekitavad igavesti muutuvad olud, on vaid hetkelised hoiakud, mille põhjuseks on inimmeelde kuhjunud eksiarvamused.
Allikas:raamat Budhha Õpetus

niux · « **Vastus #14 :** juuli 22, 2011, 09:19:32 »

Tahaks küsida alustuseks kallilt Buddhalt, kes ja mil viisil võtab meie meele ja viib selle eksiteele?!?! Ja kui mu meel on eksiteel, olen ma siis meeleta või meeletu?

Pesa asemel hakkab valgust jagama uus foorum http://valguseleht.ee/ lehel.

Päikest!