Tahaks küsida alustuseks kallilt Buddhalt, kes ja mil viisil võtab meie meele ja viib selle eksiteele?!?! Ja kui mu meel on eksiteel, olen ma siis meeleta või meeletu?

Ükski religioon/uskumus/filosoofia ei anna täit tõde, ka kaasaegsed kanaldajad saavad selle tõe mida inimesed on võimelised vastu võtma/mõistma...aga jään huviga Buddha vastust ootama.

Tahaksin vastu vaielda lausele, mis siin teemas kajab, et vanurid muutuvad kiuslikuks ja kurjadeks.  Meie noored muudame neid ise sellisteks, kuna me arvame, et vanurid on meil ees. Vanurid tunnetavad selle hästi ära, kui neid enam ei vajata ja kui lähedased neid enam ei austa. Umbes nii, et oh, mis sina vanainimene enam tead tänapäeva elust..olen su nooruselugusid juba 1000 korda kuulnud jne jne.. Toon näite oma vanaemast...ta elas mu vanemate juures ja oli kiuslik nii oma pojaga(isa) kui miniaga(emaga). Teda ei austatud, ei kiidetud enam ei tunnustatud selle eest, mida ta teinud on. Ta tahtis vaid armastust ja et teda kuulatakse. Aga minuga ta oli hoopis teine, kuna mina kuulasin tema lugusi, tema õpetusi, mis olid küll vanamoodsad, kuid siiski õpetlikud.  Minuga ta polnud kuri ega kiuslik. Nii et arvan siiski, et kui kuulata neid ja anda tunnustust neile siis enamus vanureid poleks sellised, nagu nad tänapäeval on. Aga samas ma ei kahtle, et on ka erandeid ..
Armastage oma vanavanemaid... ; Kallistage neid..nad vajavad tunnet, et oleme neile ikka tähtsad.

 .