Mai-Agate Väljataga"Andestamise õppetund" loeng 7 veebruar kell 18-20 hotellis Euroopa(Paadi 5 Tallinn)Osalustasu:eelregistreerimisel kuni 4 veebruar 10 eurot,hiljem 12 eurot.
Lisainfo ja registreerimine loengule:kreet.rosin@gmail.com   tel:5266988

Kas Mai Agate Väljataga ka Tartusse tuleb

Sama küsimus siin

Andestan, kuid ei unusta - see ei ole andestamine; andestan, unustan - ei ole midagi andestada; ?
 Lihtsalt arutlen, mõtisklen selle üle hetkel, üldiselt
Andestamine -  käib läbi südame - hoolin inimesest ikka, edasi, aga lasen ta oma mõtetest vabaks?

Mida vanemaks saan, seda rohkem meenub lapsepõlv, kui nüüd teemasse minna, siis ise tean või mõtlen, et olen oma isale andestanud selle, et ta ema väga julmalt kohtles, füüsiline vägivald sel ajal, kui ta joonud oli üleliia (alkoholi tarvitanud)
Mina väikese tüdrukuna nägin seda pealt ja see oli nii jube, jube oli ka see, et mu kallis isa ütles mulle:Kui sa vait ei jää (röökisin nutta ju), siis löön sinu ka maha. Noh, emale ta nii ju ütles, kui teda julmalt peksis. Isa lapsi siiski ei puutunud, ehkki ütles mis tahes.

Nüüd ma mõtlengi, et olen andestanud, samas, kui see kõik meelde tuleb, siis ongi tunne, et olen andestanud, kuid ei ole unustanud, seda ei saagi ju unustada, mitte miski ei kustuta mälust sellist jubedat ütlust, et keegi võib oma lapse maha lüüa või kirvega last ja ema taga ajada mööda tuisanud külma talvist põlluvaheteed...

Nii et ma ei ole siis isale andestanud, sest ei ole unustanud?  sest see teeb mulle siiani haiget? Aga ma ei saa seda unustada... ...samas, kuna siin foorumis räägitakse ka palju sellest, et kui inimene on siit ilmast lahkunud, et siis kui teda oma mõtetest ei saa, siis ta elavatele rahu ei anna...?
Isa on mul surnud, aga mind siia ellu kimbutama ei ole tulnud.

Camilla, mul täpselt samasugune lapsepõlv. Enne surma isa seletas, miks ta nii käitus, tükati palus andeks, tükati süüdistas ema. Peksmist ei õigusta miski. Ma siiski mõistsin teda, viha ei pea. Unustada ei suuda. Enamgi veel. Ei julge siiani minna üksi lapsepõlvemaja taha võsaäärsele allikarajale, sest just sellest võsast hüppas isa, nuga pihus, välja ema maha lööma. Siiani! Vähemasti unes ei aja ta mind enam taga, nagu mu plikapõlves. Olgu, see oli peaasjalikult minu vanemate suhe ja mul polegi võimalik otsustada, kumb rohkem süüdi oli. Aga kui mu lapsele liiga tehti, siis olgu see saatanast või millest iganes - ei andesta. Ei suuda. Jah, kõik need enne kehastumist sõlmitud lepingud jne. Aga siin, Maal, maises kehas olen ma eelkõige ema.

Tuli selline lause pähe: tuleks mõista hukka halb tegu, kuid mitte inimest ennast.

Ka väga hea mõte, öeldakse ju laste kohta ka nii, kui nad pahandust teevad, et mitte laps ei ole paha, vaid tema tegu oli halb

Jah, ka nii võib mõelda.

Tere. Minugi lapsepõlv sai alkohoolikust isa pärast rikutud. Ta küll ei peksnud ,vaid oli vaimne vägivald.Palju öid olin magamatta kuulates tema karjumist ja mõnitusi ema ja minu kohta. Saan aru et see oli alkohol mis tema aju ära keeras aga siiski on mul jäänud eluks ajaks alaväärsuskompleks ja meessuhted ei ole kunagi sujunud,ma ei usalda neid.  Võin siiski öelda et olen isale andestanud ja tegin seda kord kalmistul. Väga hästi mõjus,seal võid öelda kõik mis hingel oli ja vabaks lasta. Varem ei tahtnud ma seal käia ,isa haual koos emaga ,nüüd käin. Mõelda võik ka nii- Ta ei teadnud mida teeb ...