Ma tean, et ei klammerdunud ka enne. Olin vist liiga iseseisev ja see oli üks põhjus, mis meid lahku viis. No öelge, palju siis on selliseid mehi, kes kannatavad iseseisvaid naisi

Aga ärge öelge kunagi, et andestada ei taha. Ma kunagi mõtlesin ise ka seda, kui olin noor ja rumal. Tegelikult peale seda, kui tunned, et su hinges pole enam kibedust tehtud ülekohtu ega valu pärast, on nii hea tunne. Nüüd ma alles mõistan, et andestamisega teen head eelkõige iseendale.
Huvitav tähelepanek ka see, et alles hiljuti, no nii 3-4 kuud tagasi hakkasin sügavamalt mõtlema andestamise üle. Ja see oli jälle omakorda 3-4 kuud ajas edasi, kui olin liitunud selle Pesakesega. Järeldused tulevad iseenesest!

Ja palju on mehikes kannatavad sõltuvaid, pühendunud, klammerduvaid.
Jälle pahasti!
Mida nad siis tahavad? Kannatavad?
Et käivad kord sõltumatuga suhtes ja siis tüdineb lähevad sõltuvga suhtesse..ja siis jälle sõltumatuga..

Ma tean, et ei klammerdunud ka enne. Olin vist liiga iseseisev ja see oli üks põhjus, mis meid lahku viis. No öelge, palju siis on selliseid mehi, kes kannatavad iseseisvaid naisi

Aga ärge öelge kunagi, et andestada ei taha. Ma kunagi mõtlesin ise ka seda, kui olin noor ja rumal. Tegelikult peale seda, kui tunned, et su hinges pole enam kibedust tehtud ülekohtu ega valu pärast, on nii hea tunne. Nüüd ma alles mõistan, et andestamisega teen head eelkõige iseendale.
Huvitav tähelepanek ka see, et alles hiljuti, no nii 3-4 kuud tagasi hakkasin sügavamalt mõtlema andestamise üle. Ja see oli jälle omakorda 3-4 kuud ajas edasi, kui olin liitunud selle Pesakesega. Järeldused tulevad iseenesest!

Kui kooselu(abielu) on mingil põhjusel lõppenud, siis ei pea ju teineteise vastu vihas edasi elama. Tuleb teha selgeks põhjused, miks see või teine asi juhtus. Alati on süüdi mõlemad pooled. Ma ei usu, et ainult üks saab 100% süüdi olla. Miks siis me ei võiks teineteisele andestada ja siiski sõpradeks (headeks tuttavateks) edasi jääda?  Miks inimesed klammerduvad selle paha külge, mis nad on oma elus kogenud? Ja miks vaadatakse iroonilise pilguga neid, kes oma eksidega hästi läbi saavad?

Kõik õige Annekene sinu mättaotsast.
Aga su ex-l on õigus ka oma tunnetele.
On 2 võimalust: kas sa püüad mõista( mis ei ole kohustuslik) või siis mite.
Väga kahju on jah,et lapsed siin veel mängus.
Aga ega lapsed ei leevenda/tee olematuks tundeid mida sinu eks tunneb.
Kas valu/pole valmis suhtlema on lubatud ainult lastetutele?

Päikest Sulle ja anna aega eksile, küll ta kord jõuab sinna.
Ja ärgem unsutagem lapsed on valinud sind ja su eksi oma vanemateks, ju nad tahavad midagi õppida- selleks me ju Maal oleme.
See on illusioon,et te olete pere Jne jne.
Sa ju tead ise seda kõike.

Tean paljusi inimesi , kes peale lahkuminekut, saavad omavahel hästi läbi. Need on täiskasvanud inimesed, kes teadvustavad endale, et peale selle, et nad olid elukaaslased, on nad ka laspevanemad! Ja see on 1 kindel põhjus, miks peaks inimesed ka peale lahutust läbi saama. Lapsele on ikkagi mõlemad vanemad kallid! Ja ta vajab nii ema kui ka isa. Kahjuks, on väga -väga palju paare, kes omavahel ei suhtle Arusaamata, et sellega ei karista nad mitte teineteist vaid oma last(lapsi). Minu enda lahkuminek on selline Soovin laste isaga suhelda, just sellepärast, et meil on ju lapsed!!! Kahjuks laste isa seda ei soovi.... tema põhjuseks on, et... ta pole veel valmis!? Pole valmis minuga suhtlema....Ma ei palu seda enda pärast temalt, vaid laste. Minu jaoks on oluline, et lapsed tunneksid end niigi raskes olukorras kasvõi natukenegi paremini  On hea, kui exis omavahel suhtlevad. Oli mis oli, see on nüüd minevik  

Ma usun, et meie eludes on nii palju ilusaid hetki olnud (ka sel ajal, kui elasime koos oma eksidega), et need ületavad selle osa, mis ei olnud ilus. Minul millegipärast ei tule enam meelde neid hetki, mil olin kunagi solvunud, vihane või mis iganes. Mõtlen nostalgiliselt hoopis aegadele, kus "päike paistis igale hetkel". Vahel mõtlen, et võib-olla mõni inimene ongi meie teele saadetud selleks, et me käime temaga koos terve elutee läbi...mingi periood abielus oldud, mingi periood sõpradena edasi. Ja tegelikult - ei me ette tea, mis üllatusi elu veel pakkuda võib 

Ma ei tahnud Sinuga Anneke riielda:)
Aga nagu ütleb üks eesti kuulsamaid Kaika Laine-abs. kõik su elutee on sul otsaees kirjas.

Andestamine = mõistmine, see on väga hea mõte. Mõeldes andestamise peale, tekkis selline teadmine: andestamine on tervendamine ja vabastamine/vabanemine. Olen aru saanud, et inimene ise ei põhjusta teisele inimesele seda, mille pärast andestada, vaid valu ja pettumust, kurbust ning viha tekitavad inimese teod, sõnad ja väljendus. Kui nüüd edasi vaadata, siis olenevalt sõnadest, teost ja väljendusest tekitavad need valu, viha, pettumust või/ja kurbust erinevates inimeste energiakehades, osakestes. Kas siis mõtteis, südameis, Hinges, kehas või kogu olemuses. Valu, viha, kurbus tekitavad augud energiavälja ja viivad meist elurõõmu, läbi aukude saavad tulla need, kes meie energiat veelgi enam ära kasutavad, meie kaitse järjest nõrgeneb, meie väli väheneb ja me võime isegi haigeks jääda. Lisaks sellele tekitavad negatiivsed kogemused ka negatiivseid sidemeid, mis meid koormavad. Kui nüüd mõelda, et me kanname kõike seda kaasas iga päev, iga hetk ning laseme enda energial väheneda... Kui me mõistame, miks inimene antud olukorras ütles nii või käitus vastavalt, näeme, kui palju on see tegu meid mõjutanud, meie aurale jälgi jätnud, siis ehk tekib soov tekkinud augud tervendada Valgusega, ühendada end taas tervikuks ning lasta vabaks kõik vana ja koormav. Andestamine on tervenemine ja selle järgselt saabub säramine ning vabadusetunne.

Oli juttu veel sellest, et ei soovi unustada seda, mis juhtus, et mitte sattuda samasse olukorda, korrata vigu. Kuid saavutades enda tervenemise ja terviku, me ei tõmba enam sarnast olukorda ligi, sest me oleme mõistnud, tervenenud ning vabastanud, meis on enamat kui enne. Meis on tarkus ja oskused. Meis on armastus ja kaastunne.

Valgust ja armastust!