Elamine > Suhted
Kuidas minna edasi.
Leontine:
Andsin selle raamatu ära.
Meie abielus küll selliseid probleeme polnud. Lihtsalt armastust polnud - minu poolt algusest peale, ja kohe alguses pugesin ise mehe tuhvli alla. Peaaegu 20 aastat kestis meie abielu. Riidusid peaaegu polnud, kuid elasime justkui kumbki omaette. Väliselt olime ilus pere, kuni ühel heal päeval vahetas ta minu palju noorema vastu välja. Ja mina vaenasin teda 15! aastat. Alles nüüd oskan meie abielule rahulikult tagasi mõelda. Viha pole. Mu mees tegi kolm eluliselt tähtsat viga: 1. Et abiellus minuga teades, et ma teda ei armasta (minu ema käskis mul sellele mehele minna). 2. Et ta palju varem meid maha ei jätnud. Siis, kui poja oli väiksem. 3. Et ta jättis meid maha väga jõhkral moel, s.t. jättis meid suurtesse raskustesse.
Tema uus elu uue naisega on talle parajaks katsumuseks kujunenud. Minu uhke ja autoritaarne mees on nüüd ise tuhvli alla surutud. Kahju vaesekesest. Ma tegelikult soovisin ju seda. Nimelt soovisin, et ta saaks oma uues elus kogeda samasuuri raskusi, kui ta meile põhjustas, et ta mõistaks, kui julm ta oli. Ei tea, kas mõistab. Küll aga lööb minus emme välja - tahaks võtta lollikese käekõrvale ja pehme padja pea alla panna. :(
Leontine:
Unustasin lisada, et suhtleme eksiga nüüd sõbralikult ja näen tema silmis rõõmu ja tänutunnet, et olen talle andestanud. (A)
Chrissumari:
Leontine, natukene sarnane meie elukäik ja mõtted lahkumineku puhul. Mina küll olin kooselus kümmekond aastat kauem. Samas kui mind maha jäeti, siis soovisin ka mina, et teine tunneks, kas ikka elu läheb alati lilleradu mööda. Ja imede-ime, juba nüüd, aasta hiljem, tean, et mu eks ei ole oma uue elukaaslasega üldsegi mitte õnnelik. Aga mina ka ei oska õnnelik olla :(. Pigem tunnen talle kaasa.
Elu on ikka imelik. Ja eriti annab see tunda jõulude ajal.
Leontine:
Crissumari! Meie vist sarnanemegi Sinuga selle poolest, et kui näeme hädalist, sirutuvad kanaemme kaitsvad tiivad iseenesest välja. Kohe tahaks aidata. Ja õnnelik-olemist pole ma ka VEEL ära õppinud.
Soovin Sulle helgeid hetki Jõuludeks!
Mul sellega ka kitsas. Teises toas istub armuvalus poeg. Ükskõik, mida ütlen, saan viis sapist sõna vastu. Püüan siis oma toas püsida. Aga jõulumeeleoluga niigi kehvasti. Vähemalt on mul küünlad. Poiss istub arvutis - ei kuuseoksa, ei küünlaid, ei kinke - mitte midagi, mis igal aastal on tema Jõulude juurde käinud. :( ({) (A) (A) (A)
Chrissumari:
Olen ka pidevalt mõelnud selle üle, et kuidas me nii rahulikult ja sõbralikult eksiga edasi suhtleme, peaaegu iga päev helistame ja tema minu juures kohvi käib joomas. Ise vaikselt muigan - kui vaid tema elukaaslane seda teaks :)
Ei tohi kahjurõõmus olla, aga samas meid ühendab endine elu, meid ühendavad lapsed ja kindlasti ühendab midagi veel. Järelikult midagi jääb uues elus puudu, kui vanas kinni ollakse.
Muigan ka nende üle, kes ootasid meie lahkuminekul kisa ja kaklust ja näitemängu vara jagamisel. Aga seda ei tulnud :). Vahel mõtlen - miks ma küll valmistan inimestele pettumust?
Leontine, ka lapsed on meil sarnased :) Minu noorim ka pidevalt arvutis ja aeg-ajalt pahur. Sõna ütlen, saan mitu vastu. Targem on tõesti oma toas püsida :)
Sel aastal ei tule kuidagi jõulutunnet. Aga teistele soovin ilusaid jõulupühi. Ma ise usun, et kunagi tulevad imelised jõulud ka mulle!
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni