Armas Radharani, valus on lugeda Su elu keerdkäikudest... kunagi, küll palju aastaid tagasi, elasin läbi sama. Jäin üksi 2.a.pojaga. Sellel ajal ei olnud küll pangalenu, kuid puudus oli suur, sest naiste palgad olid imeväikesed. Meile pojaga jäid ainult voodid, kus magada. Kõige valusam ongi näha lapse kannatusi...poeg seisis akna all, oma väikese pingi peal, vaatas pingsalt aknast välja ja ootas issit...sellest on möödunud üle 30 aasta, kuid see "pilt" pole mu mälust kustunud. Kuid nagu elus ikka, pole halba ilma heata. Veidi peale lahku minekut, tutvusin mehega, kellega oleme üles kasvatanud poja, kes varsti saab juba 35.a. Ja nüüd elule tagasi vaadates, ei oleks minuga midagi "paremat" saanud juhtudagi...kui esimesest mehest lahku minek. Me ei tea iialgi, kus ootab meid tegelik ÕNN 

Armas Radharani, usu, ka Sind ootab ees imeline elu, sest pärast äikest on õhk puhas ja hakkab paistma päike 

                     

Teresa:)
Mina ei tea, kuidas sa peaksid oma elu elama ja mida tegema. Seda tead sina. Aga ma räägin sulle elusedustest. Jumal ei karista mitte kedagi, ta annab meile elus olukorra, kus me mõistaks teist inimest ja läbi mõistmise ANDESTAKS:) Kehtib VABA TAHTE SEADUS:) See on raudkindel seadus. Vaba tahe peab olema igal inimesel - teistel ja iseendal:) See on väga üllas, et sa ohverdad end laste nimel. Suurepärane naine, aga seda ühiskonna arvates. Vaimsete seaduste järgi kerib see aga nõnda, et laps palub palun elage koos. Palun astu oma tahetele vastu ja ahista end. Loomulikult on tore, kui perekond on koos. Aga mis hinnaga. Kõigel siin elus on hind. Su laps kasvab kord suureks ja  ta ellu tuleb just selline kaaslane kellest ta ühel hetkel soovib lahku minna, aga tal on samuti laps, kes palub - ära mine. Tekib NÕIARING, mille oleme endile ise loonud...

Teresa:)
Vaata hoopis üle oma suhe oma isaga:) Otsi ülesse, mida sa pole suutnud oma isale andestada. Kõik see, mida sa pole suutnud oma isale andestada on su elus su mehe näol. Andesta oma isale ja saada talle valgust ja armastust:)
Võib ka olla, et su ema pole midagi suutnud su isale andestada ja sina kui laps kuulsid seda ja ehk nõustusid oma emaga:) Siis peaksid ka emale andestama, et ta nõnda ehk süüdistas ja tundis süüd...

Ingeri:)
Kui leiad ülesse endas põhjuse, miks sa lahku lähed. Vabastad selle andestamisega, siis leiad suhte ( mehe), kellest enam nii kergelt lahku ei lähe.
Suhe, kui selline on kahe inimese vaheline asi. Seega, kui on laps, siis ema ja isa vaheline asi. Ainult ema ja isa saavad lahendada probleemid. Lapsed on vaid õpetajad, peegeldajad. Laste haigused on ju vanemate probleemid. Lapsed tahavad, et ometi mõistke ja lahendage.
Süütunne anna vabaks. Täna teda, et ta tuli, aga lase tal minna. Las süütunne läheb oma teed. Sul pole vaja laste ees süüd tunda - nemad ise on omale sellised kogemused valinud. Ehk on su elu lastele palju õpetanud ja kohe kindlasti on ja neile oli seda vaja. Lapsed teavad enne sündi kuhu nad tulevad ja teavad, mida on vaja vanematele õpetada...

Aitäh, Täheke!

Minu ema läks minu isa juurest ära minu ja minu kahe vennaga, kui noorim venna oli alla kolme aasta ja mina käisin esimeses klassis. Sugulastele oli see šokk ja uskumatu lugu. Ühiskonnas on ikka olnud pigem reegliks, vaikivaks tavaks, et laste pärast elatakse koos. Et perekond on lastele tähtis, lapsel on vaja ema ja isa. Aga kas sellised ohvrikstoomised on ikka head? Kas me sellega mitte ei mõjuta oma laste alateadvust ja mõttemustreid. Kui nendel tuleb kord aeg otsustada, kas elada oma kaaslasega koos või kuulata sisetunnet, mis karjub -ma ei suuda enam nii, olen vangis, olen õppinud õppetükid, soovin minna edasi - siis meenub neile, et ema ja isa küll ei saanud omavahel läbi ja nad olid väga erinevad inimesed, kuid nad jäid kokku. Ja nõndamoodi see ring siis suletuks jääbki.

Loomulikult vastutavad vanemad laste eest ja tagavad nende heaolu. Kuid kas kokkujäämine on alati ainuke õige otsus. Kui minnakse lahku, siis see ei peaks ju katkestama lapse ja vanema suhet. Kui isa lapsest hoolib, leiab ta alati võimaluse oma lapse armastamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Ja kui lapse ema mõistab, et isa ja lapse sidet ei ole vaja katkestada, lubab ta lapsel ja isal suhelda. See, et laps ei taha minna ära, kuna vanas kodukandis on sõbrad ja tuttav keskkond, on arusaadav. Eks muudatused ja teadmatus tekitavad ikka ebakindlust. Aga mis siis, kui uues kohas on veel enam sõpru ja võibolla isegi võimalusi lapse annete avastamiseks, millest praegu ei ole õrna aimugi.

Üks on kindel: usaldades sisetunnet ja Hingehäält (ka selle sosinat), on kõik otsused õiged.

***Kindlasti oleks minu elu ja vaated ning mõtted, elutee olnud hoopis teistsugugne, kui me oleksime jäänud elama koos isaga. Minu isa oli alkohoolik ja selline seltskondlik mees, ehk isegi mitte täiskasvanuks saanud, kellele meeldis elada lõbusalt ja lihtsalt, veeta aega sõpradega. Ta ei osanud arvestada rahaga ja perega, isa palka ema ei näinud, elasime vaid lastetoetustest. Minu ema oli uhke ja kaunis naine, ei läinud isa käest raha küsima, pigem ei söönud ise midagi, andis olemasoleva meile, lastele. Ja et sellest veel vähe oleks - isa oli veel ääretult armukade mees, kes alati ema kahtlustas (alusetult), kuna ta sisimas tundis, et ta ei ole teda väärt ja tunnetas erinevust. Nõnda siis me elasime, kuni ema kannatus katkes ja ta enam ei suutnud. Isa oli talle korduvalt öeldnud, et kuhu sul ikka minna on, kes sind kolme lapsega tahab. Ja oli enesekindel. Nii tuligi talle suure üllatusena, kui me olime läinud.

Tagasivaadates, siis oli meie kõigi jaoks ema valik õige. Ka minu isa jaoks. Kuigi ta ei ole leidnud endale elukaaslast ja elab ühes talus, tehes sulasetööd, on tal ometi see vabadus, mida ta kõige enam soovis. Ta ei ole pidanud vastutama mitte kellegi eest peale iseenda. Ja meie saime oma vabaduse, võimaluse areneda ja olla pingevabas keskonnas. Ema ei pidanud enam end alla suruma ja madalamaks tegema, end ohverdama. Pean tunnistama, et igatsesin oma isa järele pikka aega ja ootasin tema tähelepanu, mida siiski ei tulnud. Isaga seonduv oli mulle Hingeliseks probleemiks, kuid end leides ja üldplaani nähes olen ma talle andestanud ja armastan teda just sellisena nagu ta on. Austan teda selle eest, et ta on mulle elu andnud, see oli tema peamine ülesanne minu ja minu vendade elus. Kõik isad ja lapsed ei pea olema elu lõpuni aktiivselt seotud, ülesandeid ja õppetükke on palju ja erinevaid.

 Mina ei suhtle juba 2a oma lasteisaga, ka minu lapsed mitte. Me ei suhtle enam ka ühegi sealse sugulasega. Mul on ennekõik hea meel, et teda pole meie elus enam, ka lastel on parem. Mõttetu oleks vaadata ju alkolembelist sisutühja meest, kes niikuinii perele midagi pakkuda ei suudaks. Niiet kullakesed, ärge kunagi nutke taga inimest, kellega kooselu oli ennekõike muud, kui lilleline. Ja lastepärast vaid kooselu jätkamine, on minu meelest mitteaustus enda ja laste vastu.... Päikest!