Inglipesa (Valguse Foorum)
Üldine jutt => Soovin rääkida oma elust => Postitus alustatud kasutaja: Radharani järgi juuni 12, 2012, 15:58:08
-
Armsad Inglipesa liikmed...nüüd olen mina siis olukorras, kus kõik on justkui kokkuvarisemise äärel. Asi sai alguse 1,5 aastat tagasi kui mees tegi teatavaks, et läheb nüüd minema. Kuni selle hetkeni elasime normaaset pereelu ning kasvatasime oma väikest tütart. Kõik muutus päevapealt - jäin üksi oma väiese tütre ning kogu majapidamise ja laenudega. Isa, kes oli varem hea ja hooliv, on minu tütar näinud 1,5 aasta jooksul vaid paaril korral. Nii kahju on lapsest, kes pidevalt küsib, kus issi on ja miks ta koju ei tule. Saan aru, et see on lapse ja isa vaheline kokkulepe, et nad üksteisele selle kogemuse annavad. Laps siiski valib oma vanemaid, et teatud kogemusi, mis tal veel puudu on, saada. Aga kõrvalt on seda valus vaadata. Nüüd ähvardab meid kodust ilma jätta, et maja maha müüa.. Lihtsalt selline tunne, et enam ei jõua seda kogemust taluda :'(... :(
-
Armas Radharani, valus on lugeda Su elu keerdkäikudest... kunagi, küll palju aastaid tagasi, elasin läbi sama. Jäin üksi 2.a.pojaga. Sellel ajal ei olnud küll pangalenu, kuid puudus oli suur, sest naiste palgad olid imeväikesed. Meile pojaga jäid ainult voodid, kus magada. Kõige valusam ongi näha lapse kannatusi...poeg seisis akna all, oma väikese pingi peal, vaatas pingsalt aknast välja ja ootas issit...sellest on möödunud üle 30 aasta, kuid see "pilt" pole mu mälust kustunud. Kuid nagu elus ikka, pole halba ilma heata. Veidi peale lahku minekut, tutvusin mehega, kellega oleme üles kasvatanud poja, kes varsti saab juba 35.a. Ja nüüd elule tagasi vaadates, ei oleks minuga midagi "paremat" saanud juhtudagi...kui esimesest mehest lahku minek. Me ei tea iialgi, kus ootab meid tegelik ÕNN :L
Armas Radharani, usu, ka Sind ootab ees imeline elu, sest pärast äikest on õhk puhas ja hakkab paistma päike :)
:L (A) (A) (A) :L
-
Sobiv teema mõneti praegusel hetkel minu jaoks... Aga mida teha, kui 23aastase abielu järel on viimastel aastatel korduvalt olnud soov mehe juurest ära minna - laste pärast ei lähe, lastele on vaja ema-isa mõlemat.
-
Teresa:)
Mina ei tea, kuidas sa peaksid oma elu elama ja mida tegema. Seda tead sina. Aga ma räägin sulle elusedustest. Jumal ei karista mitte kedagi, ta annab meile elus olukorra, kus me mõistaks teist inimest ja läbi mõistmise ANDESTAKS:) Kehtib VABA TAHTE SEADUS:) See on raudkindel seadus. Vaba tahe peab olema igal inimesel - teistel ja iseendal:) See on väga üllas, et sa ohverdad end laste nimel. Suurepärane naine, aga seda ühiskonna arvates. Vaimsete seaduste järgi kerib see aga nõnda, et laps palub palun elage koos. Palun astu oma tahetele vastu ja ahista end. Loomulikult on tore, kui perekond on koos. Aga mis hinnaga. Kõigel siin elus on hind. Su laps kasvab kord suureks ja ta ellu tuleb just selline kaaslane kellest ta ühel hetkel soovib lahku minna, aga tal on samuti laps, kes palub - ära mine. Tekib NÕIARING, mille oleme endile ise loonud...
-
Aitäh Täheke! (aitahhkalli) (aitahhkalli)
Nagu ikka, on Sul alati väga head vastused :) Ja eks mul tuleb siis iseendale ka kõigepealt andestada ja heledaid päevi on siiski rohkem kui tumedaid, aga lihtsalt, kui koguda ja koguda, siis ühel hetkel kannatuste karikas katkeb ja mõttesse tulevad igasugused variandid, kuidas võiks olla teisiti...
Aga tegelikult ka, heleda ja rõõmsa tooniga päevi on ju kordades rohkem kui selliseid masendusepäevi....
Aitäh Täheke, just selliseid vastuseid on vaja lugeda, kui iseendasse vaatamine raskeks osutub... (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
Palun öelge, miks mehed, paljud mehed joovad? :(
Siis muutub muidu hea ja normaalne mees justkui äravahetatuks...
See ei saa ju päris õige olla, et mehe joomise põhjus on naises...? :(
-
Teresa:)
Vaata hoopis üle oma suhe oma isaga:) Otsi ülesse, mida sa pole suutnud oma isale andestada. Kõik see, mida sa pole suutnud oma isale andestada on su elus su mehe näol. Andesta oma isale ja saada talle valgust ja armastust:)
Võib ka olla, et su ema pole midagi suutnud su isale andestada ja sina kui laps kuulsid seda ja ehk nõustusid oma emaga:) Siis peaksid ka emale andestama, et ta nõnda ehk süüdistas ja tundis süüd...
-
Väga keeruline ikkagi see kõik. (R) Tunnen siin ära ka oma elu. Olen küll see, kes vaba tahte järgi on lahku läinud, ja seda mitu korda. Samas tunnen nüüd süüd, et lapsed on kannatajad ja ise ka lõpuks ikkagi rahul ei ole oma olukorra ja hakkamasaamisega. Ja kuidas on lapse vaba tahtega? Lapse tahe oleks vanematega koos elada, oeh.
-
Ingeri:)
Kui leiad ülesse endas põhjuse, miks sa lahku lähed. Vabastad selle andestamisega, siis leiad suhte ( mehe), kellest enam nii kergelt lahku ei lähe.
Suhe, kui selline on kahe inimese vaheline asi. Seega, kui on laps, siis ema ja isa vaheline asi. Ainult ema ja isa saavad lahendada probleemid. Lapsed on vaid õpetajad, peegeldajad. Laste haigused on ju vanemate probleemid. Lapsed tahavad, et ometi mõistke ja lahendage.
Süütunne anna vabaks. Täna teda, et ta tuli, aga lase tal minna. Las süütunne läheb oma teed. Sul pole vaja laste ees süüd tunda - nemad ise on omale sellised kogemused valinud. Ehk on su elu lastele palju õpetanud ja kohe kindlasti on ja neile oli seda vaja. Lapsed teavad enne sündi kuhu nad tulevad ja teavad, mida on vaja vanematele õpetada...
-
Täheke (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Aitäh, Täheke!
-
Teresa:) Ingeri:) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Minu ema läks minu isa juurest ära minu ja minu kahe vennaga, kui noorim venna oli alla kolme aasta ja mina käisin esimeses klassis. Sugulastele oli see šokk ja uskumatu lugu. Ühiskonnas on ikka olnud pigem reegliks, vaikivaks tavaks, et laste pärast elatakse koos. Et perekond on lastele tähtis, lapsel on vaja ema ja isa. Aga kas sellised ohvrikstoomised on ikka head? Kas me sellega mitte ei mõjuta oma laste alateadvust ja mõttemustreid. Kui nendel tuleb kord aeg otsustada, kas elada oma kaaslasega koos või kuulata sisetunnet, mis karjub -ma ei suuda enam nii, olen vangis, olen õppinud õppetükid, soovin minna edasi - siis meenub neile, et ema ja isa küll ei saanud omavahel läbi ja nad olid väga erinevad inimesed, kuid nad jäid kokku. Ja nõndamoodi see ring siis suletuks jääbki.
Loomulikult vastutavad vanemad laste eest ja tagavad nende heaolu. Kuid kas kokkujäämine on alati ainuke õige otsus. Kui minnakse lahku, siis see ei peaks ju katkestama lapse ja vanema suhet. Kui isa lapsest hoolib, leiab ta alati võimaluse oma lapse armastamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Ja kui lapse ema mõistab, et isa ja lapse sidet ei ole vaja katkestada, lubab ta lapsel ja isal suhelda. See, et laps ei taha minna ära, kuna vanas kodukandis on sõbrad ja tuttav keskkond, on arusaadav. Eks muudatused ja teadmatus tekitavad ikka ebakindlust. Aga mis siis, kui uues kohas on veel enam sõpru ja võibolla isegi võimalusi lapse annete avastamiseks, millest praegu ei ole õrna aimugi.
Üks on kindel: usaldades sisetunnet ja Hingehäält (ka selle sosinat), on kõik otsused õiged.
***Kindlasti oleks minu elu ja vaated ning mõtted, elutee olnud hoopis teistsugugne, kui me oleksime jäänud elama koos isaga. Minu isa oli alkohoolik ja selline seltskondlik mees, ehk isegi mitte täiskasvanuks saanud, kellele meeldis elada lõbusalt ja lihtsalt, veeta aega sõpradega. Ta ei osanud arvestada rahaga ja perega, isa palka ema ei näinud, elasime vaid lastetoetustest. Minu ema oli uhke ja kaunis naine, ei läinud isa käest raha küsima, pigem ei söönud ise midagi, andis olemasoleva meile, lastele. Ja et sellest veel vähe oleks - isa oli veel ääretult armukade mees, kes alati ema kahtlustas (alusetult), kuna ta sisimas tundis, et ta ei ole teda väärt ja tunnetas erinevust. Nõnda siis me elasime, kuni ema kannatus katkes ja ta enam ei suutnud. Isa oli talle korduvalt öeldnud, et kuhu sul ikka minna on, kes sind kolme lapsega tahab. Ja oli enesekindel. Nii tuligi talle suure üllatusena, kui me olime läinud.
Tagasivaadates, siis oli meie kõigi jaoks ema valik õige. Ka minu isa jaoks. Kuigi ta ei ole leidnud endale elukaaslast ja elab ühes talus, tehes sulasetööd, on tal ometi see vabadus, mida ta kõige enam soovis. Ta ei ole pidanud vastutama mitte kellegi eest peale iseenda. Ja meie saime oma vabaduse, võimaluse areneda ja olla pingevabas keskonnas. Ema ei pidanud enam end alla suruma ja madalamaks tegema, end ohverdama. Pean tunnistama, et igatsesin oma isa järele pikka aega ja ootasin tema tähelepanu, mida siiski ei tulnud. Isaga seonduv oli mulle Hingeliseks probleemiks, kuid end leides ja üldplaani nähes olen ma talle andestanud ja armastan teda just sellisena nagu ta on. Austan teda selle eest, et ta on mulle elu andnud, see oli tema peamine ülesanne minu ja minu vendade elus. Kõik isad ja lapsed ei pea olema elu lõpuni aktiivselt seotud, ülesandeid ja õppetükke on palju ja erinevaid.
-
Minu süütunne lapse osas (millega nüüd üritan tegeleda) ongi seotud sellega, et pärast lahkuminekut on isa ja lapse side kadunud. Maailma hoolivama isa hoolivus oli ühtäkki lihtsalt kadunud. Laps kohutavalt igatses ja ilmselt igatseb siiani. :(
-
Mina ei suhtle juba 2a oma lasteisaga, ka minu lapsed mitte. Me ei suhtle enam ka ühegi sealse sugulasega. Mul on ennekõik hea meel, et teda pole meie elus enam, ka lastel on parem. Mõttetu oleks vaadata ju alkolembelist sisutühja meest, kes niikuinii perele midagi pakkuda ei suudaks. Niiet kullakesed, ärge kunagi nutke taga inimest, kellega kooselu oli ennekõike muud, kui lilleline. Ja lastepärast vaid kooselu jätkamine, on minu meelest mitteaustus enda ja laste vastu.... Päikest!
-
Armsad emad, kes te olete lahku läinud ja peate oma lapsi üksi kasvatama...ärge iialgi, mitte iialgi rääkige oma lastele nende isadest halba. Lapsed kasvavad suureks, saavad täiskasvanuks ja mõistavad ükskord ise, miks läks just nii nagu läks...miks vanemad lahutasid. Kui nad on arusaamisele jõudnud, võtavad nad vastu ise otsused, kellega suhelda ja kellega mitte.
Kurb on vaadata lahku läinud paare, kus lapsed hoitakse eemal isa või ema sugulastest. Seega lastelt võetakse ära "pool" tervikust, kuid lapsed vajad elu tervikuna.
*Ise suhtlen endise ämma, poja esimese naise ja tema vanematega. Oleme lihtsalt head sõbrad ({) ...ja lapsed ei pea meie vaenu pärast kannatama :L
Armastust ja Valgust :L (A)
-
Mina arvan ka, et lapsed oma siiruses mõistavad tõde ja teavad palju enam kui arvata võiks. Muidugi oskavad osa inimestest lastega hästi manipuleerida...
-
Armsad emad, kes te olete lahku läinud ja peate oma lapsi üksi kasvatama...ärge iialgi, mitte iialgi rääkige oma lastele nende isadest halba. Lapsed kasvavad suureks, saavad täiskasvanuks ja mõistavad ükskord ise, miks läks just nii nagu läks...miks vanemad lahutasid. Kui nad on arusaamisele jõudnud, võtavad nad vastu ise otsused, kellega suhelda ja kellega mitte.
Kurb on vaadata lahku läinud paare, kus lapsed hoitakse eemal isa või ema sugulastest. Seega lastelt võetakse ära "pool" tervikust, kuid lapsed vajad elu tervikuna.
*Ise suhtlen endise ämma, poja esimese naise ja tema vanematega. Oleme lihtsalt head sõbrad ({) ...ja lapsed ei pea meie vaenu pärast kannatama :L
Armastust ja Valgust :L (A)
Ei, kulla Delfiinike, ma ei hoia lapsi eksmehe sugulastest eemal, me lihtsalt ei suhtle, kuna sealtpoolt pole mingit huvi enam. Mina ise aga suhtlema ei hakkaks. Armastust ei saa anuda. On positiivne, kui pere, kes lahku lähevad, suudavad teatu tasapinnal armastusväärselt suhelda, kui aga seda pole, siis pole seda ka vaja.
-
Muusake, jah, armastust ei saa anuda... :L
-
Loomulikult ei räägi halba, milleks? Pigem olen lööki püüdnud enda peale võtta, kui olen püüdnud seletada, miks isa lapsega ei suhtle, et isa on minu peale vihane ja sellepärast ilmselt ei suhtle meiega, et lapsel ei tekiks tunnet, et tema võib kuidagi süüdi olla. Loomulikult Delfiin, lapsed ei pea meie pärast kannatama, aga ma ei saa vastutada teise inimese eest, kui ta on sellise otsuse vastu võtnud, et on lapse oma elust välja lülitanud. Tegin alguses kõik, et see nii ei juhtuks, helistasin ja veensin, aga kui laps jäeti lubadustega lihtsalt akna peale ootama isa tulekut, siis loobusin ka mina.
-
Ingeri:)
Mees ei suhtle teie ühise lapsega kuna ta ehk ei oska oma armastust jagada. Võib ka olla, et soovib sulle nõnda haiget teha, mõistmata, et teeb sellega ka lapsele haiget. Me ju ei hakka tema tunnetes ja ajus sobrama. Ta tegi otsuse ja otsustas valetada, et oh jaa ma tulen. AGA EI TULNUD. See on valus, väga valus. Aga see oli tema otsus. Sina saad vaid tema otsust aksepteerida. Süütunne tuli su juurde, täna teda kogemuse eest ja lase süütundel minna. Las süütunne läheb oma teed. Sina paku oma lapsele armastust, lihtsalt armastust ka isa eest. Laps mõistab peagi, et tema elutee läheb edasi ilma isata. Nende teed läksid lihtsalt lahku ja kes teab milleks see vajalik on ja milleks hea. Ehk tulevikus mõistad, et see oli parim lahendus teie elule...
-
Täheke (aitahhkalli). Nii ongi tegelikult, nagu Sa kirjutad, tegelikult on see juba vana lugu, aastaid on möödas. Kui aus olla, siis minu jaoks ongi see parem, kui nad ei suhtle, lihtsalt lapsest kahju. Ja selles olen ka kindel, see oli parim lahendus meie elule :)
-
Ingeri:)
Siis on kõik hästi. Jah, paraku paljud lapsed kasvavad ilma isata ja paljud ei suhtlegi isaga. Ju on seda kogemust lapsele vaja.
-
Armas Radharani, valus on lugeda Su elu keerdkäikudest... kunagi, küll palju aastaid tagasi, elasin läbi sama. Jäin üksi 2.a.pojaga. Sellel ajal ei olnud küll pangalenu, kuid puudus oli suur, sest naiste palgad olid imeväikesed. Meile pojaga jäid ainult voodid, kus magada. Kõige valusam ongi näha lapse kannatusi...poeg seisis akna all, oma väikese pingi peal, vaatas pingsalt aknast välja ja ootas issit...sellest on möödunud üle 30 aasta, kuid see "pilt" pole mu mälust kustunud. Kuid nagu elus ikka, pole halba ilma heata. Veidi peale lahku minekut, tutvusin mehega, kellega oleme üles kasvatanud poja, kes varsti saab juba 35.a. Ja nüüd elule tagasi vaadates, ei oleks minuga midagi "paremat" saanud juhtudagi...kui esimesest mehest lahku minek. Me ei tea iialgi, kus ootab meid tegelik ÕNN :L
Armas Radharani, usu, ka Sind ootab ees imeline elu, sest pärast äikest on õhk puhas ja hakkab paistma päike :)
:L (A) (A) (A) :L
Armas Delfiin! Suured tänud Sulle ja kõigile Teile armsatele siin Inglipesas! Usun nüüd, et peale äikest tuleb alati päike. Eks elu käibki lainetena. Ootan nüüd seda laineharjale tõusu. Valgust ja armastust teile! (aitahhkalli)
-
Kulla Radarhani! Saadan omalt poolt valgust sinu ja su lapse kohale! Soovin antud olukorra lahenemist kõige imelisemal moel, ka elamispinna suhtes!
-
Säravat päikest Su ellu armas Radharani :L (A) :L (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Ingeri:)
Siis on kõik hästi. Jah, paraku paljud lapsed kasvavad ilma isata ja paljud ei suhtlegi isaga. Ju on seda kogemust lapsele vaja.
Kas just kogemus lapsele aga valikut tal ju pole,kui teda ei taheta tunda ja teada. Ka minu laps pole oma isa näinud ,sest isa ei taha kuulda ega näha teda. Algul ikka püüdsin ,aga kui enam tel ei võetud ja linnas eest ära põigeldi ,no milleks. Anuda ei saa ja kellegi südametunnistusele ei koputa ju. Nii elamegi ja ma ei laima teda ja ei tee maha lapse ees,olen vaid öelnud et ju siis on isal viha ja vimm minu vastu ja laps pole süüdi. kui ta soovib kunagi teda otsida,mina ei takista ,aga sealt võib haiget saada ja seda ma ei tahaks oma lapsele (A) (A) (A) (grupikalli)
-
Maikelluke
Ma mõistan su muret, et kui laps kord isa ülesse otsib võib ta haiget saada. See on hea, et sa ei püüa teda takistada, sest see juba tekitaks lapse viha sinu vastu. Kui ta tõesti kunagi soovib las otsib. Sina saad lapsele selle kõik kergemaks teha sellega, et toetad teda kõigis tema tegemistes. Ole toeks otsimisel. Ütle,et armastad teda kõigest hoolimata. Toeta teda, kui ta peaks isa juurest kurvalt saabuma. Lihtsalt kallista ja armasta ja ta saab kõigega kenasti hakkama, ka elu löökidega.
-
Tänan Täheke,soe tunne tekkis. (grupikalli) (grupikalli) (grupikalli)
-
(aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Armsad emad, kes te olete lahku läinud ja peate oma lapsi üksi kasvatama...ärge iialgi, mitte iialgi rääkige oma lastele nende isadest halba. Lapsed kasvavad suureks, saavad täiskasvanuks ja mõistavad ükskord ise, miks läks just nii nagu läks...miks vanemad lahutasid. Kui nad on arusaamisele jõudnud, võtavad nad vastu ise otsused, kellega suhelda ja kellega mitte.
Kurb on vaadata lahku läinud paare, kus lapsed hoitakse eemal isa või ema sugulastest. Seega lastelt võetakse ära "pool" tervikust, kuid lapsed vajad elu tervikuna.
*Ise suhtlen endise ämma, poja esimese naise ja tema vanematega. Oleme lihtsalt head sõbrad ({) ...ja lapsed ei pea meie vaenu pärast kannatama :L
Armastust ja Valgust :L (A)
Aga mina isiklikult antud momendil Sinuga Delfiin küll nõus pole! Meil oli kunagi naabripoiss,kes oma isaga lõpuks 10 aastat hiljem sai kokku...tal olid oma isa suhtes nii kõrged ootused-lootused...Kahjuks ta pidi väga valusalt pettuma.Kurb oli kohe endalgi lausa!Mina olen isiklikult küll selle poolt,et ka lapsed teaksid tõde. Samamoodi olin mina ka oma poja juba ettevalmistanud,et kui ta peaks kunagi kohtuma......vähemalt ta ei pidanud pettuma!!! Samuti,kui näiteks teise poole sugulased on toredad ja heatahtlikud...loomulikult,miks last keelata nendega suhtlemas...kuid on ju inimesi väga erinevaid! Paljud ei suhtle oma laste kodurahu huvideski ju!!! Või siis teise vanema sugulased keeravad last üles ja laps hakkabki ainult ema lahku minemises süüdistama! Ma ise kui olin väike ja isapoolse vanaema juures käisin siis ta ka ikka üritas:Võõrasisa on kuri jaaahh....naguniii...sa ei julge mulle rääkida... Minus tekitas see trotsi igatahes ja paremat kasuisa annab otsida. Ja mina näiteks oleksin küll lapsena tahtnud ,et mind hingeliselt sellisteks juttudeks oleks ettevalmistatud!!!
-
*Lapsele teeb haiget ka see, kui isast/emast halvasti räägitakse.
*Lastele peaks rääkima tõtt...aga kelle tõde...see, mida mina räägin on minu tõde, teisel poolel on kindlasti oma arusaam ja tõde.
*Et teise poole sugulastega edasi suhelda, on vaja neile märku anda, et olen avatud ja valmis suhtlema.
-
Delfiinike, Sinu eelmise postituse kellaaeg: Täna kell 17:17:17 » :)
Mulle endale meeldib number 7, iseäranis veel kui neid nii korduvalt on:)
*1 ja 7 – sul läheb hästi. Oled õigel teel, jätka samas vaimus! Märk, et oled oma mõtteid hästi valinud. Keskendu veelgi enam oma eesmärkidele. Lisa mõtetele ka vastavad tunded. :)
-
Minu elus on tuttav. Tema anub ja palub, pisut natuke jääb puudu põlvitamisest - palub oma lapse isa, et see tegeleks lapsega. Toimub närvesööv moblakõne. Möödub aeg - lõpuks lapse isa lubab tulla. Lapse isa tueb mitu päeva ja veel mitu päeva. Toimub veel mõni telefonikõne. Siis hellab lapseema lapse mehe poolsele vanaemale - palub ja anub, et temagi ehk võtaks paariks päevas lapse enda juurde. Vahel isegi võetakse, aga laps naaseb jutuga emme sa oled paha vanaema rääkis, teed issile liiga. Ja lõpuks tuleb lapseisa võtab lapse viib poodi ostab ülisuure mänguasja karvase ja ülisuure puldiga auto ja toob lapse tagasi. Lapseema räägib lapsele isast vaid head. Räägib, et lahku mindi kuna kasvasid lihtsalt lahku. Vahel ju juhtub nii. Delfiinike, palun ütle kuidas oma kallist tuttavat aidata. Lapse emal on kadunud enesesse usk. Ta jõud on otsas ja ta ei tea enam kuidas saaks edasi.
-
Armas Täheke, see on väga kurb lugu. Lugesin mitu, mitu korda. Hoolimata sellest, et naine soovib meest väga tagasi, ei ole vaja ennast alandada...lugu pidada on endast vaja :)
Kallid kõigile ({) ({) ({)
-
Teresake, aitäh, et tähelepanu juhtisid...muidu poleks märganudgi (aitahhkalli) Ka mulle meeldivad 7, nad on nii nunnud :-*
-
Delfiin
Loe siis palun veel. Lapseema ei soovi mitte meest tagasi, vaid ta soovib kogu hingest, et laps suhtleks oma isaga. Ja ta ise soovib endiselt sõbralikult suhelda oma lapse isa poolsete sugulastega.
-
Loomulikult pole mõtet nii,et igal sammul tuleb juttu lapse isast halvustaval toonil...aga kui minu poeg sai 10 aastaseks küsis ta ise,et miks...rääkisin ma küll jah OMA loo ära. Ja just selliste lugude puhul...nagu siin just ka Täheke kirjutas arvan mina,et ei tohi ka lapsele ilustada asju kui need nii pole!
-
Semiela:)
Just, tabasid naelapea pihta. Selle näitega elust, tahtsingi ma juhtida tähelepanu sellele, et me ei saa alati rääkida head. Me ei saa tõde, mis on ehk vahel karm, me ei saa seda ilustada ilusaks. Kui on kaugele näha, et lapseisa ei soovi lapsega suhelda, siis ei pea lapseema end ALANDAMA ja anuma lapseisa armastust lapsele. ARMASTUST EI SAA ANUDA - KA LAPSE JAOKS MITTE. Me ei saa ka valetada, et näe isa on kogu aeg tööl ja tal pole sinu jaoks aega. Laps kasvab ju ükskord suureks ja mõistab ju ise, et see pole nii. Ja see vale paneks ta pettuma mitte ainult isas vaid ka emas, kes ju valetas.
Jah, ka Delfiinil on õigus. Loomulikult ei tohi lapsele ka pidevalt isast halba rääkida. See mitte ainult ei haavaks last. See muudab ka lapse elumustri selliseks, et tüdruk leiab mehe, kes samuti maha jätab ja lapsest ei hooliks. Ja poisslaps samuti leiaks naise, kes ei hooliks oma lapsest. Sest VIHA loob elumustri, mis kordub seni kuni sa seda olukorda armastama õpid.
Tuleb lihtsalt leida kuldne kesktee. Ja rääkida lapsele just OMA TÕDE, kustkohast ma selle teise tõe ikka võtan. Teine pool peaks ikka oma tõe ise rääkima, aga kui ta seda ei tee ei saa keegi teda selleks sundida. Lapsed on arukad ja neil on loomulik loomus nad ei vihka kumbagi vanemat, küll ajapikku leiavad nemad oma tõe.
-
See oli 5 a tagasi, kui minul kõik kokku varises... Meil oli kõik- 2 last, kodu, suvila, tööd, auto, väljaspool kodu olime suurepärane pere! Aga , mis toimus kodus, minu hinges, kindlasti ka minu laste sees... see oli kohutav :( Hetkega polnud mul midagi. Polnud meest, kodu, peaaegu pool aastat ei näinud ma oma lapsi (laste isa tegi selle võimatuks :( ), töölt koondati.... tol hetkel oli minu jaoks olemas ainult must auk, kuhu vajusin üha enam ja enam...Oli täiesti üksi. AEG! See on pikk ja võib olla väga piinarikkas, samas ka parim ravim :-[ Tasapisi hakkasin tõusma, väga vaevaliselt. Tänaseks on mul minu lapsed, oh kui väga neid armastan ^-^ :) :) :) On hea töö, hoolivad ja armastavad sõbrad. On ka koht kuhu õhtul peake panna, olen isegi hakanud seda kohta koduks nimetama :D Hinges ... võin öelda, et oskan naerda, oskan hinnata igat pisiasja, ja tean, et tegelikult olen õnnelik inimene! Mul on terved lapsed, olen ise terve ...Jah võttis kaua aega aga nüüd tean, et edasi saab minna ainult paremaks. Kallistan Teid (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
-
Annekene, nii hea on tunda, et Sinusse pole jäänud kübetki kibestumist :) vaid näed asju, mis teevad Su õnnelikuks ({) ({) ({)
-
Aitäh Teile! (aitahhkalli)
Ja see Pesake, see on koht, mis mind peaaegu aasta tagasi väga aitas....
muidugi on päevi, kui hinges nii raske ja valus... see tuleb üleelada, järgmine päev on alati parem! Kallid olete! (grupikalli)
-
Armsad Inglipesa liikmed...nüüd olen mina siis olukorras, kus kõik on justkui kokkuvarisemise äärel. Asi sai alguse 1,5 aastat tagasi kui mees tegi teatavaks, et läheb nüüd minema. Kuni selle hetkeni elasime normaaset pereelu ning kasvatasime oma väikest tütart. Kõik muutus päevapealt - jäin üksi oma väiese tütre ning kogu majapidamise ja laenudega. Isa, kes oli varem hea ja hooliv, on minu tütar näinud 1,5 aasta jooksul vaid paaril korral. Nii kahju on lapsest, kes pidevalt küsib, kus issi on ja miks ta koju ei tule. Saan aru, et see on lapse ja isa vaheline kokkulepe, et nad üksteisele selle kogemuse annavad. Laps siiski valib oma vanemaid, et teatud kogemusi, mis tal veel puudu on, saada. Aga kõrvalt on seda valus vaadata. Nüüd ähvardab meid kodust ilma jätta, et maja maha müüa.. Lihtsalt selline tunne, et enam ei jõua seda kogemust taluda ...
Armas Armas,
Sa räägid lapse ja isa vahelisest kokkuleppest, aga jätad iseendast rääkimata. :( Kahju on lapsest, aga kahju on ka Sinust. Sain aru, et teine pool leidis endale uue kaaslase... nagu välk selgest taevast ja lihtsalt läks ... ega huvitu enam ei majapidamisest ega laenudest. Majapidamine ja laenud käivad teile kindlasti üle jõu, seetõttu arvan, et plaan maja maha müüa ei olegi nii paha.Lapse isaga saab ju kokku leppida, et osta teile uus ja teie jaoks parajam kodu. Palun andesta, kui mu jutt tundub Sulle jahedavõitu, aga mu sisetunne ütleb, et vajad hetkel just nimelt praktilist nõuannet. Armas, praegu Sa lihtsalt uurid olukorda, mitte ei talu seda ja kohe, kui pilt saab selgeks, tead ka seda, kuidas sellest läbi minna.
Kui ema hinges on selgus, siis on ka laps rõõmsam.
-
Kallis Surapel, suured kallid ja paid Sulle ja Sinu lapsele. Olgu Valgus ja Looja Õnnistus Sinuga ja Sinu lapsega. kaitsku Peaingel Miikaeli kaitsev mantel ja mõõk Sind negatiivuse ja Musta energia eest. Kallis Isake, palun puhasta ja Valgusta olukorda ning aita ja lohuta. Ma tänan.
Vikerkaarevärvi kallid!