Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Kui kõik variseb kokku - minu lugu
täheke:
Teresa:) Ingeri:) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
Vikerkaarevärvi Pallike:
Minu ema läks minu isa juurest ära minu ja minu kahe vennaga, kui noorim venna oli alla kolme aasta ja mina käisin esimeses klassis. Sugulastele oli see šokk ja uskumatu lugu. Ühiskonnas on ikka olnud pigem reegliks, vaikivaks tavaks, et laste pärast elatakse koos. Et perekond on lastele tähtis, lapsel on vaja ema ja isa. Aga kas sellised ohvrikstoomised on ikka head? Kas me sellega mitte ei mõjuta oma laste alateadvust ja mõttemustreid. Kui nendel tuleb kord aeg otsustada, kas elada oma kaaslasega koos või kuulata sisetunnet, mis karjub -ma ei suuda enam nii, olen vangis, olen õppinud õppetükid, soovin minna edasi - siis meenub neile, et ema ja isa küll ei saanud omavahel läbi ja nad olid väga erinevad inimesed, kuid nad jäid kokku. Ja nõndamoodi see ring siis suletuks jääbki.
Loomulikult vastutavad vanemad laste eest ja tagavad nende heaolu. Kuid kas kokkujäämine on alati ainuke õige otsus. Kui minnakse lahku, siis see ei peaks ju katkestama lapse ja vanema suhet. Kui isa lapsest hoolib, leiab ta alati võimaluse oma lapse armastamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Ja kui lapse ema mõistab, et isa ja lapse sidet ei ole vaja katkestada, lubab ta lapsel ja isal suhelda. See, et laps ei taha minna ära, kuna vanas kodukandis on sõbrad ja tuttav keskkond, on arusaadav. Eks muudatused ja teadmatus tekitavad ikka ebakindlust. Aga mis siis, kui uues kohas on veel enam sõpru ja võibolla isegi võimalusi lapse annete avastamiseks, millest praegu ei ole õrna aimugi.
Üks on kindel: usaldades sisetunnet ja Hingehäält (ka selle sosinat), on kõik otsused õiged.
***Kindlasti oleks minu elu ja vaated ning mõtted, elutee olnud hoopis teistsugugne, kui me oleksime jäänud elama koos isaga. Minu isa oli alkohoolik ja selline seltskondlik mees, ehk isegi mitte täiskasvanuks saanud, kellele meeldis elada lõbusalt ja lihtsalt, veeta aega sõpradega. Ta ei osanud arvestada rahaga ja perega, isa palka ema ei näinud, elasime vaid lastetoetustest. Minu ema oli uhke ja kaunis naine, ei läinud isa käest raha küsima, pigem ei söönud ise midagi, andis olemasoleva meile, lastele. Ja et sellest veel vähe oleks - isa oli veel ääretult armukade mees, kes alati ema kahtlustas (alusetult), kuna ta sisimas tundis, et ta ei ole teda väärt ja tunnetas erinevust. Nõnda siis me elasime, kuni ema kannatus katkes ja ta enam ei suutnud. Isa oli talle korduvalt öeldnud, et kuhu sul ikka minna on, kes sind kolme lapsega tahab. Ja oli enesekindel. Nii tuligi talle suure üllatusena, kui me olime läinud.
Tagasivaadates, siis oli meie kõigi jaoks ema valik õige. Ka minu isa jaoks. Kuigi ta ei ole leidnud endale elukaaslast ja elab ühes talus, tehes sulasetööd, on tal ometi see vabadus, mida ta kõige enam soovis. Ta ei ole pidanud vastutama mitte kellegi eest peale iseenda. Ja meie saime oma vabaduse, võimaluse areneda ja olla pingevabas keskonnas. Ema ei pidanud enam end alla suruma ja madalamaks tegema, end ohverdama. Pean tunnistama, et igatsesin oma isa järele pikka aega ja ootasin tema tähelepanu, mida siiski ei tulnud. Isaga seonduv oli mulle Hingeliseks probleemiks, kuid end leides ja üldplaani nähes olen ma talle andestanud ja armastan teda just sellisena nagu ta on. Austan teda selle eest, et ta on mulle elu andnud, see oli tema peamine ülesanne minu ja minu vendade elus. Kõik isad ja lapsed ei pea olema elu lõpuni aktiivselt seotud, ülesandeid ja õppetükke on palju ja erinevaid.
Ingeri:
Minu süütunne lapse osas (millega nüüd üritan tegeleda) ongi seotud sellega, et pärast lahkuminekut on isa ja lapse side kadunud. Maailma hoolivama isa hoolivus oli ühtäkki lihtsalt kadunud. Laps kohutavalt igatses ja ilmselt igatseb siiani. :(
muusa:
Mina ei suhtle juba 2a oma lasteisaga, ka minu lapsed mitte. Me ei suhtle enam ka ühegi sealse sugulasega. Mul on ennekõik hea meel, et teda pole meie elus enam, ka lastel on parem. Mõttetu oleks vaadata ju alkolembelist sisutühja meest, kes niikuinii perele midagi pakkuda ei suudaks. Niiet kullakesed, ärge kunagi nutke taga inimest, kellega kooselu oli ennekõike muud, kui lilleline. Ja lastepärast vaid kooselu jätkamine, on minu meelest mitteaustus enda ja laste vastu.... Päikest!
Delfiin:
Armsad emad, kes te olete lahku läinud ja peate oma lapsi üksi kasvatama...ärge iialgi, mitte iialgi rääkige oma lastele nende isadest halba. Lapsed kasvavad suureks, saavad täiskasvanuks ja mõistavad ükskord ise, miks läks just nii nagu läks...miks vanemad lahutasid. Kui nad on arusaamisele jõudnud, võtavad nad vastu ise otsused, kellega suhelda ja kellega mitte.
Kurb on vaadata lahku läinud paare, kus lapsed hoitakse eemal isa või ema sugulastest. Seega lastelt võetakse ära "pool" tervikust, kuid lapsed vajad elu tervikuna.
*Ise suhtlen endise ämma, poja esimese naise ja tema vanematega. Oleme lihtsalt head sõbrad ({) ...ja lapsed ei pea meie vaenu pärast kannatama :L
Armastust ja Valgust :L (A)
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni