Pean kohe teemat arendama, kuna see teeb ikka haiget!
Töötasin kulinaaria köögis kokana. Olin kaua ametist eemal, õppisin seda eriala palju aastaid tagasi. Läksin tööle ja juhataja küsis, kas on mingeid tõrkeid, mis ei lase sel ametil töötada. Vastasin, et see meeldib mulle väga, tahan uuesti sel alal töötada ja õppida, puudub aga kogemus. Ta lohutas, et kui tahad tööd teha ja ei karda tööd teha, saad hakkama. Keegi ei oska kohe midagi, meil töötavad toredad naised, kes õpetavad ja aitavad ja kui midagi on, olen olemas.
Läksin kööki, tutvusin esimene päev menüüga, polnud nagu rasket midagi. Pidin esimene päev lihtsalt olema ja vaatama......praepannil küpsesid kotletid, kedagi juures polnud, läksin neid päästma..... Ma hoidsin silmad lahti, nägin mida vaja teha, uurisin ja küsisin ja kõik tundus nii lihtne. Õppisin kiiresti ja töö meeldis.
Naised, kes kauem olnud, olid omad väljakujunenud harjumused, liigutused, söömised ja omad naljad. Muidugi mind ei tahtnud keegi seal õpetada, sest mulle öeldi, et me põhimõtteliselt ei õpeta siin kedagi kes tulevad. Ise peab õppima, meil pole aega, oma töö teha .Raha saame ühtemoodi, miks pea kellegile raha teenima, ise tahtsid tööd! Sain aru seega, et abile pole siin midagi loota, peale iseenda.
Tegin pasteeti ja panin seda vahustama. Polnud seda vahustit varem näinud, panin kuidagi moodi kokku, aga vale kiirus oli peal, mida ma ei oskanud vaadata ja kui käivatasin, oli terve köök pasteeti täis. Naeru oli terve köök täis! Mis oli hullem?
Mu päev oli lihtsalt masendav, aga ma õppisin sellest. Tulin jälle hommikul tööle, nägu nalja täis. Ma ei meeldinud neile, et suudan hakkama saada, kuigi teen vigu. Sellest hoolimata olen veel lõbus ka, et näita välja. Neile ei meeldinud, et ma söön vähe ja ei söö asju, mida nemad söövad, et olen kõhna ja valin toitu. Neile ei meeldinud, et ma ei oska ropendada ja ei mõista nende roppusi. See ei ajanud mind naerma, sest see sai häirivakas. Ma ütlesin, et oskan väga hästi ropendada, iseasi kas ma tahan seda teha. Nii oligi, et mind ei võetud sinna kollektiivi vastu, kuna polnud nendega sarnane. Ma jäin iseendaks! Kannatasin 5 kuud, kuna raha oli vaja, töö meeldis, aga häirivaks said suhted. Ma ei tahtnud enam tööle minna, sest mind ignoreeriti. Ma põdesin seda kaua. Ma ei öelnud kellelegi, miks sealt ära tulin.....ütlesin, et tervis ei pidanud vastu, pinged......
Ma ei tahtnud kaua sinna poodi minna, kõik oli vastuvõtmatu, solvumine.....kuniks ma sain sest üle, ütlesin välja ühele kolleegile.....ta lohutas, et see on kestnud koguaeg ja kestab edasi....nüüd mul uus töö ja see meeldib mulle. Lein sealt tunnustust ja tunnen end jälle "kellegina".
Miks on naised nii õelad, miks pole õlatunnet? Miks on tagakirumist ja intriigitsemist? Praegu, kus töötan on kollektiivis ka mehi, on alati tähelepanelikkust, küünarvarretunnet!
Sain oma loo kirja ja hakkas südamel ka kergem, et seda jagada!
