Inglipesa (Valguse Foorum)
Üldine jutt => Soovin midagi kõigiga jagada => Postitus alustatud kasutaja: Geisha6 järgi november 26, 2011, 19:46:26
-
Pean kohe teemat arendama, kuna see teeb ikka haiget! :(
Töötasin kulinaaria köögis kokana. Olin kaua ametist eemal, õppisin seda eriala palju aastaid tagasi. Läksin tööle ja juhataja küsis, kas on mingeid tõrkeid, mis ei lase sel ametil töötada. Vastasin, et see meeldib mulle väga, tahan uuesti sel alal töötada ja õppida, puudub aga kogemus. Ta lohutas, et kui tahad tööd teha ja ei karda tööd teha, saad hakkama. Keegi ei oska kohe midagi, meil töötavad toredad naised, kes õpetavad ja aitavad ja kui midagi on, olen olemas.
Läksin kööki, tutvusin esimene päev menüüga, polnud nagu rasket midagi. Pidin esimene päev lihtsalt olema ja vaatama......praepannil küpsesid kotletid, kedagi juures polnud, läksin neid päästma..... Ma hoidsin silmad lahti, nägin mida vaja teha, uurisin ja küsisin ja kõik tundus nii lihtne. Õppisin kiiresti ja töö meeldis.
Naised, kes kauem olnud, olid omad väljakujunenud harjumused, liigutused, söömised ja omad naljad. Muidugi mind ei tahtnud keegi seal õpetada, sest mulle öeldi, et me põhimõtteliselt ei õpeta siin kedagi kes tulevad. Ise peab õppima, meil pole aega, oma töö teha .Raha saame ühtemoodi, miks pea kellegile raha teenima, ise tahtsid tööd! Sain aru seega, et abile pole siin midagi loota, peale iseenda.
Tegin pasteeti ja panin seda vahustama. Polnud seda vahustit varem näinud, panin kuidagi moodi kokku, aga vale kiirus oli peal, mida ma ei oskanud vaadata ja kui käivatasin, oli terve köök pasteeti täis. Naeru oli terve köök täis! Mis oli hullem?
Mu päev oli lihtsalt masendav, aga ma õppisin sellest. Tulin jälle hommikul tööle, nägu nalja täis. Ma ei meeldinud neile, et suudan hakkama saada, kuigi teen vigu. Sellest hoolimata olen veel lõbus ka, et näita välja. Neile ei meeldinud, et ma söön vähe ja ei söö asju, mida nemad söövad, et olen kõhna ja valin toitu. Neile ei meeldinud, et ma ei oska ropendada ja ei mõista nende roppusi. See ei ajanud mind naerma, sest see sai häirivakas. Ma ütlesin, et oskan väga hästi ropendada, iseasi kas ma tahan seda teha. Nii oligi, et mind ei võetud sinna kollektiivi vastu, kuna polnud nendega sarnane. Ma jäin iseendaks! Kannatasin 5 kuud, kuna raha oli vaja, töö meeldis, aga häirivaks said suhted. Ma ei tahtnud enam tööle minna, sest mind ignoreeriti. Ma põdesin seda kaua. Ma ei öelnud kellelegi, miks sealt ära tulin.....ütlesin, et tervis ei pidanud vastu, pinged......
Ma ei tahtnud kaua sinna poodi minna, kõik oli vastuvõtmatu, solvumine.....kuniks ma sain sest üle, ütlesin välja ühele kolleegile.....ta lohutas, et see on kestnud koguaeg ja kestab edasi....nüüd mul uus töö ja see meeldib mulle. Lein sealt tunnustust ja tunnen end jälle "kellegina".
Miks on naised nii õelad, miks pole õlatunnet? Miks on tagakirumist ja intriigitsemist? Praegu, kus töötan on kollektiivis ka mehi, on alati tähelepanelikkust, küünarvarretunnet!
Sain oma loo kirja ja hakkas südamel ka kergem, et seda jagada! :) :) :)
-
Õieti tegid, Geisha6, et lahkusid sealt püstipäi. Elu on selleks liiga lühike, et kulutada seda negatiivsete inimeste peale...
Edu sulle, kullakene!
-
Tore, et Sul oli julgust lahkuda, tänutäheks selle eest on praegu Sul töö, mis meeldib ja kollektiiv sõbralik :)
-
Samad asjad läbi tehtud. :P
Esimene kord kanntasin liiga pikalt 8 kuud ( töötasin haiglas, kiirabiosakond, öövahetused ja ühe hullu õega,kes vihkas kõiki noori naisi ja tegi kõik,et su elu oleks võimatu). Lõppes see sellega,et mul ütleski tervis üles. :-X
2-3 kuud unehäired , püsti seista ei saanud verd hakkas ninast jooksma. Ja 1a riid iseendaga. Aga pärast seda kogemust sain aru,et ma ei lase kellegil enda pähe astuda, et järgminekord kohe häirekella ajal lähen minema.
Nii ka tegin, käisin kooli kõrval poes tööl. Vahetusevanemaks sai aga üks preili kes alguses oli nii suur sõber kõigile siis lõi aga "võim" pähe ( no kui kord elus saad tunda, siis ei mahu ju ära) ja 1 kuu üritas mu ajusid pesta. Läksin päevapealt minema.Ja olen rahul.) Tegelt tundus,et mureks oli sama asi mis haiglas- KADEDUS.
Ja olengi tähele pannud, mis on kõige tähtsam tööl- rahu!
Töötan nüüd ka naiste seltskonnas ja me oleme nagu suur armastav pere. Me ei räägi mitte küünelaki toonist vaid pm lahkame samu teemasid, mis siin pesas. Ja vanuse vahemikud on neil 25 - 55 :)
Neis teemades aga kaob vanus.
Mul on veel üks töö, iseendale loodud töökoht. Ja tunenn sama,et raske ja keeruline aga samas see teeb hingele pai ja tööl olles ei tunne,et olen tööl. (aitahhkalli) Ja märksõnaks jälle- rahu.
-
Ütleksin selle loo peale, et inimesi on igasuguseid :) Kõigiga ei saagi sobida...
-
KAUNIST 1. ADVENTI! RAHU JA ARMASTUST SÜDAMESSE! (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli) (A) (A) (A) (A) (A) (A)