Mina kuulen neid mõlemaid harva viimasel ajal, liigun samm-sammult edasi lasen tuulel puhuda sinna kuhu tuulekese suund  parasjagu on, hetkel puhub kerge tuuleke  Kuigi meenus üks hetk, ma siiski usaldasin mõistust, mäletan, ma pidin kellelegi midagi rääkima, väga tähtsat, aga tulid teatud asjaolud mis segasid seda hullumoodi ja nii ma loobusingi, sest oma vanadest kogemustest ma mäletan, kui isegi kui miski oli mis vahele sekkus, mingi olukord ma siiski tegin risti vastu pidist ja hiljem olid kahjud suured  Aga hetkel, olen lihtsalt nii nagu olen, kaagutan seal kus miski on valesti ja eluke läheb edasi omasoodu. Paljud on ütelnud mulle, et olen selgrootu olnud, võibolla tõesti, aga kui nad peaksid mind nüüd nägema, siis oleks wow efekt neil.  On midagi mis minus muutus ja on midagi mis minus purunes.  Tavaliselt usaldasin ma südamehäält rohkem kui mõistuse. Ja võibolla selletõttu, et need ei olnud omavahel tasakaalus, ma nii palju olengi kaotanud, eriti just mis puudutab väärtuslikku aega ja kallite inimestega koos veetmine ja neile oma rohkema aja pühendamine.

 

Poolteist aastat tagasi tutvusin interneti teel meesterahvaga, kellest sai mulle hea nn. vaimne õpetaja ja hingekaaslane.... esimene sisetunne, mis mind tookord tabas, oli hoiatus! stopp! see ei ole õige, see on täiesti väär! Mina kui abielus inimene ja pereema, kes alati on pidanud tähtsaks pereväärtusi, seadsin justkui iseenese tahtmata esikohale teised väärtused:hingesuhe, mõttekaaslus, vaimsus.. paraku kaasnes sellega ka minupoolne armumine.. (ilmselt jäi midagi oma isiklikust pereelust ja olemasolevast suhtest siis puudu, sest ükski asi ei teki sinna, kus tühja kohta ei ole...)
Õnneks - pere, laste suhtes - jäi kõik vaid virtuaal - ja nn. õhutasandile.
Ja ometi, ehkki oli nii rõõmu - hingevalgust kui ka pisaraid - hingevalu, siis tagantjärgi mõeldes, ma seda aega siiski olematuks ei teeks, sest oli ka palju ilusat, ilusaid tundeid eneses ja väga palju õppida sellest, nii üht-kui teistpidi.