Iga inimene on kuulnud midagi egost, egoismist. Egoistlikku inimest ei vaadata just heas valguses tavaliselt. Ehk võiksime arutleda, milleks üldse ego vaja on, kui inimene püüdleb ju läbi hinge tegutsemise poole. Ja kuidas ära tunda, millal soovitakse midagi egost lähtuvalt ja millal tuleb soov südamest ja hingest.

Mul üks tuttav rääkis vahvasti- inimesed vajavad ego silitamist .

Valgust teie päeva!

Jumal on andnud inimesele mehanismi/asjanduse nimega Ego, ja mitte asjata se on tihtipeale vajalik ja pöörab inimese kahjuks kui se hakkab liigselt suurenema kuid see eest viib arengule ja jagab heldelt "valusaid" õppetunde. Ego on palju seotud enda teistest paremaks asetamisel, Ja kui inimene arvestab ainult enda vajadustest mitte teiste siis ta juba suht egotseja. Minuarust näiteks Jeesus oli suht ego vaba...mõelge...

Kui palju te vihastate teiste peale? kui ei vihastagi siis on se juba märk egovabadusest, kuid jah igal inimesel on mingil määral kuskil ego, aga minuarust pole see egotsemine kui mõtlen enda vajaduste peale ning samal ajal analüüsin teiste vajadusi ka, aga kui mõtlen enda vajadustele ja teistest on po****i siis on se juba ego.

Üks nägija (naine, nüüd juba memm) jutustas mulle üle loo enda põhjal oma minevikust, et noorena ta väga austas oma süütuse hoidmist, ta oli veendumuse juures, et naine kui ta seda õiget kohtab peaks kindlasti süütu olema (mitte olnud kellegagi vahekorras), ja nii ta hoidis end kunii leidis oma armastatu ja andis end talle, aastad möödusid, mees aga osutus joodikuks ja ta jõi. ja sii üks päev täispeaga hakkas teda sõimama k****i lits , selle peale se naine sai nii haiget hingepõhjani, et tema on end koguaeg hoidnud ja pole kellegi teisega magand ja nüüd sõimab sellise sõnaga, suht kiirelt sai ta aru, et mitte tema ei saanud haiget tegelt vaid ta ego sai haiget ...
Ta põhimõtteliselt ütleb nii, et Ego on mõistuse käsilaseks, ning Hing vaatab lihtsalt pealt kui ego võimutseb.

 Minuarust on nii, et kui inimene üha rohkem elab südame järgi siis ego kaob iseenesest ära (või muutub väga minimaalselt, mis ei häiri kedagi) või mis te arvate?

Kas siis, kui inimene on jõudnud oma Hingeni ja saab valgustatuks, kaob ego täielikult? Kui asi nii on, siis on kõige olulisem kuulata oma südant ja kõik muu loksub paika...

Mina olen sellisel arvamusel igatahes jah, ning olen ka enda peal näind, et nii se toimib kõik kuidagi loksub paika iseenesest

Minuarust võib ka ego tänada kui sa märkad teda, ehk siis kui märkad et egotsed, siis täna teda et ta tuli märku andma, nüüd said sa teadlikumaks ja saad valiku teha naerata talle

Näiteid jah võib erinevaid ja värvikaid tuua, kohe mulle meenus ka lõik "Anastasia" raamatutest, kuidas ta pani V.Megre pangas kükke tegema, Ego ei lase sellist asja teha kuid kui egost võitu saada või siis vähendada siis saab sellist asja teha
Ütlen ausalt ning siiralt inimene kel praktiliselt ego pole, se on tohutult vaba. Tal on valikuvõimalusi rohkem ning ta on suuteline enamaks. Ego teeb inimesele piirid või siis metafooriliselt trellid ehk kasti.

sellised siis minu mõtted hetkel...

Minuarust võib kõike halba ka tänada, et ta tuli kuna halb tuleb alati selleks et head teha, oleneb alati kuidas teda mõista, titipeale ongi peale halb kohe hea, kuid se halb oli vajalik millegipärast, kui mõistame miks, saame suure õppetunni lahendatud. Võibolla ka halb vajab Valgust ja Armastust võibolla siis tume kogu muudab värvi ? kui inimene kurjutseb või mõtted muutuvad tumedaks, siis ta ongi avatud tumedatele jõududele, inimene võiks rõhku panna oma mõtetele mida ta mõtleb ja kui inimene kogematta mõtleb halba kellgile, siis palu andeks sellelt, kellele halba tegin (Luule.V räägib palju andestamisest), või siis muuta oma mõtte jada ilusaks (happy end), mida mina tegin kunagi kui ei kuskilt tuli tume mõte pähe.. eh jutustan siis loo, parem mõist...

Kunagi oli nii, et lasin tihti mõtte vabaks ja lihtsalt olin (pikutasin) mõte tegi oma käike ja mina sain vajadusel muuta ja voolida, ju se tegevus tomus koguaeg unenäo ja reaalsuse vahel. ma ei olnud tavaliselt nii sügaval, et ma ei kuulnud mis reaalselt mu ümber toimub, vajadusel sain alati ärgata üles. seda värki tegin ma töö juures näiteks pauside ja õunapausi ajal(teised läksid suitsule ja ma oma asju tegema ), riideruumis oli mul oma nurk kus keegi segama ei tulnud ja kui keegi vaikselt tuli siis ma tajusin juba enne tulekut ära et keegi tuleb.
 Niisiis lähen siis asja juurde, Peas oli siis mingi story ja korraga ma näen pilti kui mul on mingi nui (kaigas) käes ja löön teisele sellega vastu pead, sel hetkel jõudis mõte järgi et mis toimus, selle asemel, et kogu Züzee katkestada ja väljuda unemaailma tasandist ma jätkasin alati tegevust, ma viskasin nuia käest, palusin andesust talt, teine mees siis naeratas ja ütles, et "Ei ole midagi, ega ma eriti haiget ei saanud" kallistasime võttis mu vabanduse vastu ja õnnelik lõpp (happy end) minuarust oli selline tegu kõge mõtekam... nüüd enam ei ole selliseid asju ette tulnud, kuid kui tulevd siis tean mida teha aga nüüd läksin vist teemast väga kõrvale...

Jep Anastasia raamatu seeria on hämmastav need raamatud on mind isiklikult tohutult aidand.

Egost, selle olemusest, sellest vabanemisest kirjutab tõesti suurepäraselt Eckhart Tolle raamatus "Uus maailm". Minu jaoks on see olnud seni kõige valgustavam raamat üldse seni ja olen väga tänulik selle eest. Soovitan väga soojalt

Loen just raamatut ``Teel järgmisesse dimensiooni. Minu reis ravitsejate ja šamaanide juurde`` (autor Clemens Kuby), kus autor räägib oma tervenemisest raskest haigusest ego vähendamise või isegi egost loobumise läbi. Autor sai raskelt vigastada, seljalülid olid murdunud, arstid ütlesid, et ta ei saa enam kunagi käia. Kuid läbi valu jõudis inimene sellisesse seisundisse, kus kohtus enda Hingega ning ei kuulanud enam ego juttu (ego väitis sama, et ära ole rumal, sa oled elu lõpuni invaliid). Hing sisendas talle, et saad terveks ja mees võttis end kokku ning kogu tema vaade elule ja eelnevale muutus, ego taandus. Ja ta hakkas käima. Võibolla on ego see, mis meid Hingest eraldatuna mõnikord hoiab?

Mõned õpetused räägivad, et oma egot tuleb armastada, mitte maha suruda Täpsemalt vastata ei oska

Täna tuli mõte, et ehk on ego, vaimne areng ja puhtus ning universaalne armastus omavahel seotud. Et mida enam on inimeses sisemist rahu, armastust ja kaastunnet, mida enam ta suundub Valgusesse ja on Ühtne kõiksusega, seda enam on ego ja Hing tasakaalus, ei ole enam võitlust ega domineerimist... ei tea...

Kui nüüd mõelda, siis Inglitel ei ole (vist) ego? Oma tahet? Selles suhtes on inimesed ja Inglid erinevad... ja kui nüüd edasi vaadata, siis osa inimestest saavad pühakuteks - kas nende ego on siis olematu või kusagil uinunud, deaktiveeritud või moondunud olekus?

Valgust ja armastust!