erinevate olude sunnil pean elama just praegu just seal kus ma elan.
lähiajal ei ole ilmselgelt võimalust mujale kolida ja ega ma vist polegi sellest eriti huvitatud ka.
mul on väga palju erinevaid tervisehädasid, meditsiin ajab selle kõik närvide süüks, mida ma otseselt ei eita ka.
mul on usku asjadesse, millest ma päris hästi aru ei saa, aga tean et sellised asjad on olemas ja toimivad.
ja veel, kas on kedagi tervendajat või muud tegijat, kes vabastaks mu igasugustest pingetest.
Pinged peas, mõistuses - on läinud nii tugevaks et avalduvad füüsilises kehas. Pidevalt maadlen väga rumala ja mõttetu asjaga - tõelise surmahirmuga ja seda juba aastaid ning pidevalt.
Kui oleks mõned päevadki järjest, kui ma tunnen ennast tõeliselt hästi. Aga seda ei ole mitte olnud.
Ja kaebuseid on seinast seina.
Enam pole jõudu, aga hakkaks siis kusagilt peale.
kuidas saan kindlaks teha, kas ma magan õige koha peal? Kuidas saan teada, kas mu töö ei ole mitte see, mis aitab kaasa pingete kohutavale kogunemisele? kuigi töö nii väga väga meeldib ja ei kujuta ette et teeksin midagi muud, ilmselt siis töökoht on see, mis absoluutselt ei sobi.
vot selline hiigelsuur mure.
Vaatasin just telekast Vladimir Jelissejeviga saadet. Avaldas muljet ja mul on siiralt hea meel, et siiski on sellised imed võimalikud.

kahjuks ei oska analüüsida.
töö meeldib ja on tore, aga töökoht absoluutselt ei meeldi ega sobi.
vahetada olen püüdnud 5 aastat ja pole mitte midagi leidnud. isegi mitte kehvema palgaga.
tahan kangesti sealt ära tulla aga ei õnnestu

oh, mul veel muresid, mis tunduvalt olulisemad kui need, millest juba kurta jõudsin.
Kui mõnele tundub naljakas või rumal, palun enda teada hoida. Ma ei tea, kust see minuni tuleb, aga järelejätmatult ta tuleb.
Nimelt tegelevad minu mõtted absoluutselt kogu aeg ühe ja ainsa teemaga. Surm nimelt.
Võib olla on see sellest, et lapsest saadik olin väga haige ja mitmel korral öeldi minu vanematele, et laps sureb. Ei surnud siis, ei surnud sünnitusel, olen jupi aega sealt edasigi saanud elada. Aga kõik need hirmud ja pidevad rohud ning arstid on minusse jätnud uskumatu jälje. Kõigele aitas kaasa ka vanaema surm mu käte vahel kui olin 14,  isa surm, kui olin ise üsna noor, onu surm takkajärgi, tädi surm hiljuti ja ema sinna otsa kohe.
Ei möödu ühtki ajahetke, isegi kõige meeldivamat, kui ma ei mõtleks surmale.
Et miks mõtlen. Aga kardan tohutult. Miks kardan ja mida kardan, et oska konkreetselt öelda. Nii paljuks mõtlemiseks mõistust ei jagu. Aga kardan, ei taha. Ainult mõtte peale, et kord suren, tahaks bussis olles koheselt aknast välja viskuda, tänaval olles mattuda asfaldi alla, rannas olles põgeneda merelainetesse. Peaasi et surmal eest ära saaks.
Sellega seoses polegi tahta, et mu vererõhk oleks normaalne ja närvid korras.
Ei aita töötamine ega puhkus. Ei aita lähedased ega miski muu.
Olen kõigest nii väsinud. Saaks ainult natukeseks rahu, et taastuks tervis ja peamine et neid mõtteid enam pähe ei tuleks. Olen proovinud igasuguseid tehnikaid, küll lõdvestumist, küll mõtete blokeerimist. Mitte miski ei aita.
Olen tähtkujult neitsi ja horoskoobilt väga maine olevus. Kas see mängib rolli, ei tea. Minu jaoks peab kõik olema selge ja tuntud. Mulle ei paku raadio mingit huvi, kui ma ei tea, mismoodi ta töötab.
Ma lihtsalt pean teadma, kuidas asjad käivad.
Ma ei suuda taluda mõtet, et ma ei suuda ära arvata, kas täna on see päev, et ma pean surema.
Ma ei ole hullumeelne ega laksu all. Igas mõttes täiesti tavaline nats alla 50-ne õnnelik vanaema.
Aga hing ei saa mõistusega mitte kuidagi läbi.
Oskab keegi minusugust hädapasunat aidata?
Olen lugenud väga palju kirjandust, abi pole olnud.
Selline tunne on, et negatiivsed mõtted on minus nii tugevalt sees, et isegi kõige parema tahtmise ja kõige suurema jõu abil neid sealt välja ei saa.
Aga ma olen sellest väga väsinud ja kurnatud.
Elu on siiani olnud pigem raske kui kerge.
Samas saan öelda, et mul on ropult vedamisi ka ikka olnud. Mitte midagi erilist, lotovõitu ja printsi valgel hobusel elu lõpuni pole mulle tulnud, kuid läinud on nii mõnestki teisest inimesest paremini.
Ma nii väga tahan elada nagu kõik teised inimesed.Tunda mõnu veel pikki aastaid perest ja lähedastest.
Kas õnnestub, ei tea.
Kole pikk kiri sai, aga nii ta kahjuks on.
Ja lahti sellest kõigest ma kuidagi saama pean, kuid nagu pealkirjaski ikka kirjas, ise ei saa hakkama ja ei suuda kusagilt ise alustada.

Olen ka üle 50 vanaema. Ei ole mingi nõuandja, elus tuleb ikka olukordi, kus mõtled, et et ei tahaks elada, ei leia mõtet või pidepunkti. Aga see ei saa olla pidevalt. Ent ehk Sa lihtsalt kardad surma? Võibolla pead surma enda jaoks läbi mõtlema. Kui olin 10ne, suri mulle väga lähedane vanaema, kartsin surma meeletult sellest ajast. Aga ema surma ajal olin juba 50 (küpsem) ning kuna ta oli insluldiga voodis pool aastat, jõudsin ma surma enda jaoks selgeks mõelda, kui nii võib öelda. Kõik me sureme, kui aeg kätte tuleb. Aga mis ses hirmsat on? Ülekohtune tundub see siis, kui sureb laps, vanana sureme ükskord kõik. Mind tõesti aitas kõige rohkem see, kui jõudsin ükskord teadmiseni, et ma ei karda surma. Jõuaks vaid kõik tähtsa, mis veel jäänud, ära teha. Mitte tööd, vaid olla armastav ja hoolitsev abikaasa, jätkuks veel aega lastelaste jaoks. Ei ole tähtis, et pean neid täiskasvanuna nägema. Oleks siin ja praegu.

Mina usun, et kui mõtted on surmas, siis keha tasapisi ka sureb, st jääb nõrgeimast kohast alates haigeks. Ühesõnaga, ma usun, et inimene võib end ise surnuks mõelda.

Töö kohta - kui ei saa vahetada tööd, siis mõtlemist saab ju muuta. Ja tegelikult oled ju tööga rahul, kui kirja lugeda. Ilmselt tahad lihtsalt muutust.

Kui saan kuulajana aidata, siis aitaksin rõõmuga.