Selge! Panen kõrva taha. Miks mina nii paanikasse sattusin, oli sellepärast, et panin üks ja üks kokku oma unenägude baasil. Eelmisel õhtul rääkisin ka oma elukaaslasele neist unedest ja tema palus mul mitte liialt muretseda ja nii ma lasingi oma mure hingest vabaks. Tean, usun et seda teavad paljud, et surnuaialt kaasa ei või midagi võtta, näiteks lilli ei tohi noppida.

Mitte keegi ei saa teile viga, ei valu, ega meelehärmi ja muud sellist teha kui te seda ise ei luba. Seni kuni on olemas usk Teie sees, et kõik teie elu sõltub ainult teist ja teie tegemisest siis nii ka on. Uskuge oma võimetesse ja võimsusesse sest seda te just olete. Kõik mis on eludevaheliselt kokku lepitud ka tuleb, on ainult aja küsimus. Vahest võib ka lükkuda järgmisesse ellu. Seega kui keegi sureb varakult siis kindlasti on see õppetund tema lähedaste ja ka tema enda jaoks. Elu on ilus ja surm on selle üks osa. Kahjuks on nähtus "surm" praeguse ühiskonnafilosoofia järgi negatiivse alatooniga. Tegelikult see aga seda pole. Kõik mis juhutb juhtub armastusest tulenevalt ja see on progressi loomulik osa. Sünnime ju jälle uuesti ja teeme omi õppetükke edasi. Seni õpime ja sünnime kuniks oleme saavutanud valgustunud meistri seisuse ja sealt läheme edasi juba uutele radadele. Ärge olge kinni niivõrd maises surmas. Mõelge parem selle kadunud inimkehas olnud hingele ja vaimule mis nüüd on vaba ja kodus, et puhata sellest raskest katsumusest mis meid maale sündides alati ootab. Tema on selleks korraks oma õpikud kinni pannud ja teeb nüüd analüüsi selle üle mis ja kuidas oleks saanud teha teisiti jne. Tema on rõõmus ja miks peaks meie olema kurvad selle üle, et tema rõõmus on Rõõmustage koos temaga ja laske tal minna puhkama.

Vot sellised mõtted tulid

Päikest kõigile