Tere kõigile headele inimestele siin!
Minu lugu pikk ja keeruline. Aastaid on mind vaevanud ärevushäire, paanikahäire ja depressioon. Kui ma sain 19 siis arst pani peale ühe ad. proovisin neid palju aga ei sobinud mingid ad-d kuidagi. Lõpuks läbi raskuste sain selle ad peale. Nüüd olen 27 ja eelmine suvi sai selle ad võtmine lõpetatud, sest eraelu polnud olla selle pärast, aga vähemalt ärevust polnud ja sain aastaid tööl käia ja eksisteerida. Eks isegi ravimi pärast oli aastaid kõrvalmõjusid, aga sai neid talutud ja kuidagi olla. Kui ad võtmise lõpetasin, elasin üle tugeva võõrutuse ja peale seda 2 kuud oli täitsa ok ilma rohuta olla, ainult vererõhu ravim jäi ikka peale mida olen ka väga palju aastaid võtnud. Süsgisest, aga läks ärevushäire nii jubedaks, et ei lasknud enam isegi tööl käia ja otsustasin, et võtan 1kuu puhkust. Plaan oli see aeg ravimi peale tagasi saada, kiuigi ma seda ei tahtnud kuidagi, sest nagu ütlesin eraelu ja elukaaslast ei saanud nende ravimitega olla. Sellest oli ka masendus vastupidi mingi aeg suurenenud lõpuks juba. Aga jubedus oli see, et sügisel sellele rohule tagasi ei saanud enam ja ka mõnele teisele mida sai proovitud. Siis läks asi nii halvaks, et sai käidud mööda EMO-sid ja psühhiaatreid, aga keegi täpselt minegid soovitusi ei jaganud mida võiks veel teha. Lõpuks ärevushäire läks nii jubedaks, et jäin pikali voodisse ja pidid kõige hulllematel momentidel sööma rahusteid, et saaks kuidagi olla üldse. Detsembris oli seis selline, et võeti 1 osakonda sisse, selleks ajaks olin jäänud juba väga nõrgaks ja kurnatus oli suur.Käekõrval läksin ka korterist välja ja autosse, sest olin olnud pikali kaua ja kurnatud. Ah jaa, mainimata jäi see, et just vahetult enne seda kui nii haigeks olin sügisel jäänud, leidsin ka elukaaslase, kes oli ka väga toeks siis. Haiglas katsetati mu peale jälle ühte ad-d ja topiti rahusteid sisse, ad-st tulid jubedad kõrvalnähud ja lõpuks haiglast välja tulin sama targana nagu sinna olin läinud. Arst ütles, et tema ei oska ka midagi teha siis. Haiglas kogetud piina ei hakka kirjutama siia, sest tekst läheb niigi pikaks. Muidugi kui välja sain, siis mingil määral oli tervis natuke hakanud ka paranema tänu ravimitele, aga kahjuks ei saanud neid edasi tarvitada, sest nagu ütlesin kõrvaltoimed... Arst tegi ka ühe suure vea ja jättis mind rahustite peale ja ütles, et see kogus pole hullu midagi. Kuskil kaheks kuuks kolisime ka elukaaslasega kokku ja mina tarvitasin ikka järjest oma rahusteid, mis muutsid mind ka kuidagi vahepeal tujukaks jne. Tervis aga hakkas minema tagasi nulli ja oma arst kirjutas jälle prooviks erinevaid ad-sid mida organism vastu ei võtnud ja sai jälle palju arstidega tegemist tehtud selle pärast. Märtsis läks ka mu elukaaslane minema, kes muutus järsku nagu üldse teiseks inimeseks või polnud ma lihtsalt ennem tema tõelist "mina" näinud.  Sellest halvenes tervis veelgi ja läbielamine oli väga raske, jäin täitsa pikali jälle.Armastasin ju inimest, kes tundus siis nii tore ja hea, kes hoolis ja käis ka iga päev mind haiglas vaatamas, nüüd aga on saanud temast üldse mingi teine inimene(: Nüüd kui on juba juuni, võitlen rahustite kõrvalnähtudega, võõrutusega ka, sest need enam ei mõju ja organism vist tahab rohkem, aga kui proovisin vähendada või kui isegi ei proovi vähendada, siis väga väga paha olla, sest see võõrutus vist toimub ka selle kogusega juba. Lisaks on ärevushäire talumatu ja väljas käimine on ka probleemiks. Minu ärevushäire on selline, et mul ei ole mingit kindlat kohahirmu ega midagi, vaid lihtsalt adrenaliin hakkab möllama, isegi kui lihtsalt mingit tavalist tegemist teen või proovin kellegil külas olla jne. Täpselt nagu sügisel hakkas, kui seletamatult elukaaslase vanemate juures külas lihtsalt rahulolekus, ärevus keris ja keris, kuigi mingit põhjust selleks pole. Nüüd on juba 8 kuud tõsist piina olnud ja peale ärevuse (eks see ole seotud kõik) on ka igasugused muud sümptomid, seinast seina ühesõnaga. Rahustitest on paha jne. Abi olen otsinud ka jälle, aga mind jooksutatakse mööda Tallinnat ringiratast ja keegi ei taha vastutada, ega oska ka vist ravida. Retsepte on ju kõige lihtsam välja kirjutada. Niimodi ei jõua lihtsalt enam ja täielik lootusetus on peale tulnud, koguaeg ju paha olla.
Alternatiivravi sai ka kolmes kohas proovitud, aga ka nendes kohtades ei saanud ikka abi tundub.
Nüüd ongi palve või küsimus siin, et äkki kas keegi teab veel ravitsejat kes ärevushäire ravimisega tegeleks või teab miskit muud soovitada. Minu abipalve on väga suur ja ikka loodan veel, et äkki saan abi, sest ma nii väga tahaks veel ennast kunagi normaalselt tunda, see kõik on olnud nii jube. Eks palju üksikasju jäi veel kirja panemata ja palju sümptomeid, aga nii raske on ennast kirjas väljendada, mis ja kuidas kõik on läbi elatud.

Just see tekst "Kui Sulle tundub liiga raske esialgu enesega tegelemine" see oli midagi, mida pole juba kaua kuskilt kuulnud. seisund ongi muutunud selliseks, et just nii see on ja mul on hea meel kui keegi seda  mõistis.
Kõige halvem on aga see, et abi oleks kiiresti vaja juba, sest voodis pikali olemine ja jõuetus midagi teha, lisaks rahustitega need piinad, et organism vajab neid pidevalt peale mitmeid kuid võtmist, aga samas jälle ei taha enam vastu neid võtta. Iga kord kui võtan,siis hakkab veel rohkem paha, lisaks oma ärevushäire ju ja psühiaatrid ei anna enam mingit nõu kuidas sellest sõltuvusest välja tulla ja mida teha ja kui rohust hakkab ka paha juba. Nii ma pean vägisi taluma veel rahustite kõrvalnähte ja samas juba võõrutusnähud ka, aga ei tea kaua jõuab nii. Üks haigus siis, mis arstide poolt on juurde tekitatud.
Millegi pärast on veel nii, et iga kord kui selle 8 kuu sees on natukenegi tulnud parem periood ja olen vägisi ennast välja sundinud ja tahtejõuga seal hakkama saanud, siis varsti peale seda tuleb tavaliselt jälle selline kurnatus, et olen jälle kodus voodis. Ju asi on siis selles, et see ärevushäire tundmine ja see pidev adrenaliinihoogudega võitlemine kurnab uuesti täitsa läbi (:
Veel aasta tagasi olin normaalne tööinimene, aga nüüd nii väga loodan veel, et saan seda varsti tulevikus uuesti olla. Ps.  ravimitega on mul üldse selline lugu, et minu organism on nende vastu tundub, et koguaeg tundlikumaks muutunud ja selle pärast keemia pole ka vist lahendus, ma lihtsalt ei talu enam ravimeid. Jään kõiki soovitusi ootama ja kui vaja, siis võin veel täpsemini lahti seletada kuidas seda ärevust tunnen jne...
Ja sulle Delfiin loomulikult suured tänud heade soovide eest!

Mai-agata väljataga oskab sind ehk suunata, kuhu poole pead liikuma.
Kuid kõige parem ravi oled sina Ja armastus enda vastu. Esimene samm on teadvustamina ja leppimine sellega, millises seisundis oled. Võtma vastutuse enda elu eest. Ja siis hakkama süüvima endasse. Kõige õigemad vastused on meis endis peidus, tunnete tasandil.  Esimene tasand on mõttetasand.  Keha suudab sulle öelda, mis on õigem tee. Raamatud aitavad muidugi suunata ja vahel motivatsiooni hoida...
Kuid mina olen lugenud tohutul hulgal raamatud, kuid lõpuks mõistsin , et kõige õigem vastus on südame hääl.
Sa leiad kindlasti tee, kuidas sinna jõuda.  Sinu suurim ravim on armastus.
Sa vajad enda kõrvale inimest, kes aitaks sul seda rännakut käia, alustada. kes tõstaks sind püsti, kui kukud ja kaotad tasakaalu. See inimene ei pea olema alati armsam, elukaaslane, naine. Võib olla sõber, hingesõber.
Füüsiliste haiguste taga on vaimsed tagasilöögid. 
Sa tegid juba suure sammu edasi, et seda jagasid universumile, oma muret. Lasid abipalve teele.
Sa võid iga õhtu, päev, hommik, iga minut paluda universumilt/ inglitelt abi.  Palu, et nad aitaks sul leida lahendusi, aitaks mõista, miks sa koged hetkel seda? 
Et midagi ravida, lahendada, peab enne mõistma, miks see su elus on, mida see sulle õpetada üritab?

Kallis taavy Palju armastust ja valgust su ellu. Ma tean, et sa suudad lõpuks võita selle lahingu. Annan endale aega.

 

Loodan väga saada õpetusi ja juhiseid, kuidas saaks kiirelt ennast hakata aitama, sest arst laiutas käsi ja kirjutas jälle selle sama AD. mulle välja mida kunagi järjest sai võetud ja nüüd küll päevade küsimus juba, kus peaksin seda jälle vägisi hakkama sisse ajama, sest asi ikka halb...
Kummaline on muidugi see, et selle sama ad raviga proovisin hakata peale uuesti juba 2 korda see aasta, aga hakkas südamele ja tekitas mürgitust, nagu ka teised ad-d

Tere Taavy!

Mu elus oli pingeline periood paar aastat ja ükskord mööda kõnniteed käies tuli järsku meeletu ärevushoog peale. Tundsin, et nüüd suren ära. Silmad tundusid greibi suurused ja tundsin enda ümber nii öelda "surma". Jäin seisma ja hakkasin intuitiivselt hingama. Hoog läks üle.
Tagantjärgi sain aru, et asja iva oli selles, et ma olin selle perioodi jooksul liiga palju mõelnud kõikvõimalikele olukordadele ja asjadele mida ma muuta ei saanud ja seepärast endasse kogunud tohutul hulgal mõtetut energiat. Tollest päevast alates sain aru et elada tuleb praeguses hetkes mida sa saad ka muuta. Ei saa sa muuta tuleviku ega mineviku. Ainuke asi kudas tuleviku muuta saad ongi muutes seda hetke milles praegu oled.
Teine (tegelikult kõige tähtsam!!!) asi on USK. Kui Sul puudub uks siis satudki keerisesse mis Sind kaasa viib ja m,ida kauem seal oled seda raskem on sealt välja tulla.
Sa pead USKUMA endasse!
Sa pead USKUMA armastusse!
Sa pead USKUMA valgusesse!
Sa pead USKUMA loojasse!
Sina oled armastus!
Sina oled valgus!
Sina oled osa loojast!
Sa leiad endas usu seda kõike hakata uskuma!
Millist tegevust Sa kõige rohkem armastad või kohta kus viibida. Tee seda või mine sinna. Seal saad pisikese positiivse sädeme oma paranemise tee alustuseks. Kui Sul hakkas peale seda parem siis kujuta seda tunnet ette võimalkult tihti, et mitte keskenduda ärevust tekitavatele mõtetele.

Tarku ütlusi ja sõnu ja raamatuid on palju. Ja ülalpool soovitajad on ka palju tarka Sulle ölnud. Sa pead kõige selle seest välja valima endale sobiva siis saavutad soovitud tulemuse.

Soovin Sulle paranemist ja meeletult palju USKU endasse ja armastust ja valgust.

Küsi ja Sulle antakse....

Elu vastuvõtu õppetund: enesest lugupidamine ja selle ära õppimine. Iseenda tunnistamine  ja selle vastuvõtmine. Vastuvõtu õppetund kaasab ellu katalüsaatori. Võib näida  ,et olete ohver. Negatiivse katalüsaatori korral nähakse ennast kannataja rollis , mis võib saada ohtlikuks lõksuks. Kuulutate ennast ohvriks: olen kellegi pärast ohver , kellegi pärast on mu elu niisugune jne. Igas õppetunnis on omad lõksud , mille otsa hing komistab. Kui ta komistab  , tuleb ta uuesti ,  üha uuesti … kuni ei jää enam lõksu. Vaadake oma elu üle – kus tunnete  ,et olete ohver! Hull lugu  ,kui inimene end ise selleks kuulutab. Talle kohe hakkabki meeldima see roll! Lõksust välja tulemisega on tükk tegemist.

Minu tütar haigestus kaks aastat tagasi. Keegi ei saanud aru milles asi. Ta lamas apaatselt voodis, oksendas, isu kadus täielikult. Ta kaotas paari kuuga 15 - 20 kg. Lisaks kõhuhädad, paanikahood, kõikmõeldavad hädad. Käisime 4x EMOs, ta oli kolmes erinevas haiglas. Olin kindel et ta sureb. Miski ei aidanud, talle anti igasuguseid tablette, süüdistati enese näljutamises ja mis kõik veel.
Peale viimast haiglat, kodus olles, ikka voodis ja iga paari päeva tagant oksendades võttis ta ilma meie teadmata vastu otsuse ära jätta kõik oma rohud. Olin üllatunud, et juba nädal, kaks nädalat püsib toit sees, kõndis juba toas ringi jne. Siis tunnistas meile, et ta ei võta enam ühtegi rohtu. Ja tasapisi ta paranes. Praegu on ta jälle endine, jõud taastus, kaal taastus, sööb kõike ja isuga, käib tööl ja möllab sõpradega ringi.
Ta elas üle oma kasuisa põlgust ja viha enda suhtes (see on minu arvamus haigeksjäämise põhjusest) ja lõpuks võttis vastu otsuse ise enda elu eest. See oli ka mulle õpetuseks. Võta vastu otsus, usu sellesse ja hakka elama - oma elu. Armasta ise ennast, mis sellest et keegi teine sind põlgab. Unusta need teised - ole ise enda elu peremees. Anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad. Aga sina tead. Sa ei ole ohver, sa ei ole enam vaene kannataja, sa ei sure ennast haletsedes. SA USUD PARANEMISSE, SA USUD ENDASSE, SA USUD KÕRGEMATESSE JÕUDUDESSE KES SIND AITAVAD.

Inglid on võimsad, Jumal on võimas, Sina oled võimas. Õnne ja päikest sinu eluteele!

Väga hea lugu, samas tuleb läbida ka nr 1 etapp,et jõuda nr 2-te
Jõudu!

Minu tütar haigestus kaks aastat tagasi. Keegi ei saanud aru milles asi. Ta lamas apaatselt voodis, oksendas, isu kadus täielikult. Ta kaotas paari kuuga 15 - 20 kg. Lisaks kõhuhädad, paanikahood, kõikmõeldavad hädad. Käisime 4x EMOs, ta oli kolmes erinevas haiglas. Olin kindel et ta sureb. Miski ei aidanud, talle anti igasuguseid tablette, süüdistati enese näljutamises ja mis kõik veel.
Peale viimast haiglat, kodus olles, ikka voodis ja iga paari päeva tagant oksendades võttis ta ilma meie teadmata vastu otsuse ära jätta kõik oma rohud. Olin üllatunud, et juba nädal, kaks nädalat püsib toit sees, kõndis juba toas ringi jne. Siis tunnistas meile, et ta ei võta enam ühtegi rohtu. Ja tasapisi ta paranes. Praegu on ta jälle endine, jõud taastus, kaal taastus, sööb kõike ja isuga, käib tööl ja möllab sõpradega ringi.
Ta elas üle oma kasuisa põlgust ja viha enda suhtes (see on minu arvamus haigeksjäämise põhjusest) ja lõpuks võttis vastu otsuse ise enda elu eest. See oli ka mulle õpetuseks. Võta vastu otsus, usu sellesse ja hakka elama - oma elu. Armasta ise ennast, mis sellest et keegi teine sind põlgab. Unusta need teised - ole ise enda elu peremees. Anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad. Aga sina tead. Sa ei ole ohver, sa ei ole enam vaene kannataja, sa ei sure ennast haletsedes. SA USUD PARANEMISSE, SA USUD ENDASSE, SA USUD KÕRGEMATESSE JÕUDUDESSE KES SIND AITAVAD.

Inglid on võimsad, Jumal on võimas, Sina oled võimas. Õnne ja päikest sinu eluteele!