Tere. Tahaksin teiega jagada oma muret, mis mind 5 kuud painanud on. Mu isa suri 5 kuu eest, see on mu senise elu jubedaim sündmus olnud, olime temaga tohutult lähedased. Kui läksimegi haruharva riidu, läks see mulle rohkem hinge, kui mistahes vaidlus kellegi teisega. Isal avastati rasked terviseprobleemid 2010. aasta suvel, ta varjas meie, laste eest neid esialgu, kuid ema kaudu saime siiski ka meie teada. Jaanuari lõpus jäime haigeks, olime nädal aega palavikuga kodus, isale ütles arst, et tal on kopsupõletik. Olles nädalakese juba haigena kodus olnud läks tal ühel pühapäeva hommikul halvemaks, ema pidi kiirabi kutsuma ning ta viidi haigla intensiivravi osakonda. Mina talle hommikul ''head aega'' öelda ei saanud, kuna magasin tol hommikul pikalt. Saades teada ema käest, et isa on haiglas, valdas mind meeletu paanika, nutt tuli tahtmatult kurku, kuigi minu teine pool ning ema aina korrutasid, et kõik saab ju korda, ta on ju haiglas. Ema helistas talle pühapäeva õhtul ning ta avevu sai rääkida niisiis mõtlesime, et ei sega teda oma kõnedega. Tahtsime emaga teda esmaspäeval vaatama minna kuid majanduslik seis oli tol hetkel nii halb, et pidime selle käigu teisipäevaks lükkama. Mõtlesin veel esmaspeäva õhtul, et saadan isale sõnumi ja ütlen, kui kallis ta on, kell aga oli juba väga palju ja loobusin sellest mõttest. Teisipäeva hommikul helistas mulle ema ja teatas isa surmast.. Kõigepealt olin šokis, korrutasin, et see ei saa võimalik olla, siis kõndisin veel 5 minutit tuima näoga ringi ja siis varises mu  maailm kokku, sain aru, et see juhtuski, mu suurim õudusunenägu. Aeg oli tohutult raske, on siiani. Tuhastasime isa ning ta tuhk seisis meil kodus kuni juuni keskpaigani, mil oli väljas piisavalt ilus, et isa ilusas õhkkonnas maha matta. Mind rohkem painab tegelikult see, et ma olen teda tohutult palju unes näinud. Esimestel paaril nädalal mitte, siis mõtlesingi, et miks mina teda unes ei näe, kui meie nii lähedased olime. Ühel hommikul ärkasin ilusa unenäo meenutuses: Isa tuli trepist alla, ma teadsin, et see on isa, kuigi sellel polnud isa kuju. Olime emaga kahekesi elutoa diivanil ning meie eest käis isa urni juures suur kaunis kuldne ja helendav kogu, mis oli täis kuldseid tähekesi nng päikeseid. Sinaka läikega oli see kogu. Pärast seda järgmisel ööl nägin unes, et isa tuli koju, tõi jäätist. Mina jooksin nuttes talle sülle, ise rõõmustades, et ta polegi surnud ja tuli tagasi. Unes rääkisin ka aprimale sõbrannale seda, kes mu välja naeris. See oli hea unenägu, kuid hommikul ärgates tabas mind meeleheide, sest reaalselt oli ta ikka surnud. Olengi näinud teda väga tihti unes, enne tähtsat vestlust mõtlesin,et mul oleks just praegu isa nõu nii väga vaja ja unes nägingi vahetult pärast seda, et isa andis nõu. Ma ei oska kõiki unenägusid ära rääkida, kuna neid on 5 kuu jooksul väga palju olnud, vahepeal nägin lausa igal öösel. Üks huvitav oli ka selline, et mu onu oli mu isa, et ma teadsin,et ta on see, kes surnud on aga mu onu kehas. Täna öösel nägin aga unes,et isa tuli vihaselt minu tuppa ja hakkas mu jopetaskuid läbi otsima, mina ei lasknud tal sedda teha, kuna ma peitsin jopetaskus suitsupakki(Ma ei ole suitsetaja), isa oli vihane. Ärgates tekitas see kurbust, miks isa oli vihane? Miks isa üldse nii tihti unes käib? Mul pole selle vastu midagi, kui temaga unes kohtun-vastupidi, see annb mulle rahu aga tänane uni tekitas pisut kurbust.. Ma ei tea, et oleksin teinud midagi, mille pärast isa võiks pahane olla. Palvetan igal õhtul ta hinge eest ning palun, et ta teaks seda, kui väga me teda rmastame ja igatseme. Kõige rohkem piinab mind just see, et äkki ta ei teadnudki, et ma teda ülekõige armastan, suvel kui ta haiglas oli siis am ütlesin talle seda, kuid vahetult enne surma mitte. Nädal enne ta surma oli meil tüli, mina riidlesin temaga ta suitsetamise pärast, ta suitsetas tõesti väga palju ning see andis ta tervisele olulise löögi, tüli käigus ütles isa haigena pikali olles : ''Surengi siis ära, ongi teil lihtsam''. Mind ajas see nutma ja ma jooksin ära. See jutt on segane, ma tean, aga minu hinges pole rahu. Mul on tunne, nagu ma poleks sellele imelisele inimesele tõestanud kui kallis ta mulle on. Ma kardan, et äkki pole ta rahu saanud, et nii tihti unes käib? Ma igatsen teda väga.
Loodan, et oskate mind aidata..

Kullake, sa ei peaks muretsema selle pärast,et isa ei te kuiväga sa temast hoolisid. Olles väljaspool materiaalset maailma, kõrgemas vibratsioonis, seal kuhu hinged suunduvad ... seal ei vajatagi sõnu. Tema hing näeb ja tunnetab kõike, ka sinu sisemisi tundeid. Ja kindlasti tahab ta, et sa ei piinleks nii, sest tal on raske seda teispoolsusest vaadata.Tegelikult inimene ei kao surres,lihtsalt tema olemise tasand muutub!  Helget valgust sulle!

Armas Mmmai! Kindlasti Su isa teadis ja tundis, kuidas Sa teda armastad, see teie tüligi oli puhas armastus tegelikult, teie sõnavahetus tekkis ju selle tõttu, et Sa nii palju temast hoolisid ja tema pärast muret tundsid. Su isa ei olnud ju rumal, ta sai aru küll, lihtsalt lipsas üks mõtlematu lause suust välja.

Armas Mmmai, Gardemea on väga ilusti kirjeldanud, mis on pärast. Su isa näeb ja kurvastab, et sa ei mõista, et temaga on nüüd kõik hästi. Ta annab sulle unenägudes märku. Kui teda unes näed, siis mõtle sellele, tunneta, mida isa sulle öelda tahtis, räägi temaga, tema kuuleb sind, ja kui sa keskendud, siis kuuled sina ka teda.

 

Muidugi saad! Me oleme olemas, kui vajad toetust ja naeratusi.

 

Miski siin ilmas pole juhuslik !!!
 Aga isaga miks nii ? ? Arvatavasti sai tema aeg läbi e. eluülesanne täidetud . Parim mida nüüd teha saad,,, olla tänulik et just Sinul oli au väärida sellist isa

  (A)Jaa. See et sa oma isaga tülitsesid ära muretse, sest tema on sulle ammu andestanud. Elasin enda isaga läbi midagi sarnast, nii et ei saanud teda haiglasse vaatama minna ja ta suri. Ma süüdistasin kaua ennast. Köige parem ravija on aeg, aga seda on lihtne öelda, kuid raske läbi elada. Aga oma vanemat venda kes avariis hukkus nägin ma unes 5 aastat. Jaa pea iga öö. Sellest aitas mind üks hää inimene jagu saada. Kuid tegelikult jaa polel nad kuhugi su südamest ja mälestustest kadunud, nad on ja jäävad. Sest surm pole löplik, kui usud eelmisi elusid kaa. Vaid enriga muundumine ja teisenemine. Mötetes vöid ju temaga iga kell rääkida, usu ta aitab sind üle saada su leinast, kurbusest ja tühjusest mis esialgu on tunda. Usu neil seal on köik hästi. Vöid ju talle ingleid appi saata, et ka tema saaks rahus edasi minna.    (A)Ja siin foorumis on sul alati toetajad olemas. Tundsin seda esimesest korrast kohe. 

Te olete kõik nii armsad ja soojad, aitäh