Tere kõik, kes neid ridu lugema hakkavad. Ma olen 21- aastane naine, kelle varjunimeks on osutunud tuulelill. Seisan oma elus hetkel ristteel, mille tulekut pole kordagi soovinud, ent siin ma olen, pisar silmas ning hing katki.

Kolm aastat tagasi armusin oma klassivenna onupoega, jah, ning kummalisel kombel juhtus see nii, et ma polnud teda veel kordagi näinud. Kui klassivend oma onupojast rääkis, tundsin alati mingisugust sooja äratundmisrõõmu oma hinges - nagu oleks Ta keegi, keda kogu aeg oodanud olin, vaatamata sellele, et ei teadnud suurt midagi tema iseloomust, välimusest ning harjumustest. Kummaline, eksole. Aga alati oli hea, soe tunne, kui temast midagi kuulsin. Ootasin ärevusega, millal Teda ka kord silmast-silma näha saaksin. Ja juhtuski nii, et juhuslikult kohtasime. Kui ma Teda esimest korda kohtasin, siis need tunded, mis mind valdasid olid ... meeletud. Tema ongi siis see, keda ma nii kaua igatsenud olin. Juba samal õhtul saatis ta mind koju ning küsis minu numbrit ning edasi veeres kõik tormilise armastuse poole.

Oleme nüüdseks olnud koos kolm aastat, mis on noore inimese jaoks väga pikk aeg. Minu armastus Tema vastu pole kuskile kadunud, ent mul on tunne, et Tema jaoks on see suhe end ammendanud. Muidugi oskab Ta vettpidavaid argumente tuua, miks mina olen selle põhjustaja. On väitnud, et mind olevat raske armastada. Olen teinud vigu, kindlasti, ent olen alati püüdnud neile ka selgitust anda, miks ma nii käitun, ent Ta nagu kas ei oska, ei taha või tea, kuidas ka enda suhtumist probleemidesse muuta.

Olen püüdnud Talle selgitada, et minu kahtlused tema motiivide, tegude ning hirm tuleviku ees on tingitud sellest, et ma ei tunne end enam temaga tuvaliselt, ma ei tunne, et mind tunnustatakse, vajatakse ning peetakse minust kui indiviidist lugu. Samuti mängivad minu hingeelus suurt rolli minevikuarmid, sest minu bioloogiline isa viljastas mind abieluväliselt ning pärast minu sündi jättis ema hooleta; samuti ka võõrasisa on minu ema väärkohelnud oma tuuduse murdmistega ning lugupidamatu käitumisega.

Õli lisab veel tulle tema pidevad märkused minu välimuse ning iseloomu suunas. Ta ei jäta kunagi ühtegi minu vistikut, lisakilo, koledat rõivaesemet märkimata. Kiitusi ning tunnustusi on Tema poolt väga raske saada... Ka minu alasti keha ei tekita temas enam mingit elevust, vaataks minust nagu läbi. See kõik tekitab minus alaväärsustunnet, et ma pole Tema jaoks piisavalt ilus, veetlev ning armastusväärne.

Olen Talle püüdnud selgitada, et mul ongi raske meessoost isikuid usaldada ning see pidev hirm, et Ta ka lahkub minu kõrvalt, panevad mind vahel kummaliselt käituma. Näiteks, kui Ta on seltskonnaga linna peal, siis alati palun Tal mulle helistada, et mul oleks kodus turvaline teadmine, et Ta ei peta mind. Kui Ta on reisile läinud paariks päevaks, siis minu jaoks on väga oluline, et Ta tunneks minust puudust, sest mina ometigi tunnen, et raske on eemal olla. Küsides, kas Ta igatseb mind, tuleb mingi õlakehitusega kaasas käiv mühatus. Õli lisab veel ka teadmine, et Ta tahab "enese avastamise" reisile minna, millega ma olen isegi leppinud nüüdseks. Ent teinud juttu truudusest, siis Ta vastas järgnevalt:"Ega juhust kasutamata jääda saa." Kuidas peakski see minu turvatundele ning teadmisele, et olen Tema poolt vajatud, kaasa aitama?

Ometigi on ju suhe kahe inimese teha, olen püüdnud Talle selgitada. Kui Ta teab minu minevikuarmide kohta, siis võiks Ta ju mõista, et kõik ei käi ainult tema maailmavaate alusel. On olemas ka neid, kes ei veel ei oska olla hingelt nii vabad ning kelle armastus ning lähedusvajadus on suuremad kui Tema omad. Või peaksin hoopiski mina Teda mõistma?

Igaljuhul on olukord nii kaugel, et kui Ta ütleb, et armastab mind, siis on Tal ees see kummaline klaasistunud pilk, mis ei ole õige.


Meie ühised sõbrad on mulle väitnud, et ma peaksin selle suhte lõpetama, sest Ta ei kohtlevat mind nii nagu ma seda väärin. Ent.. ma tahaks ka Valgustunud Inimeste käest küsida, kuidas küll rahumeelselt loobuda Inimesest oma elust, keda nii kalliks pean? Olen püüdnud palvetega enda teekonda kergendada... ent nii raske, keeruline on alla anda. Ma ju ometigi armastan Teda ning pean kalliks... Kuidas matta see suhe ning keerata uus lehekülg? Ehk annab siiski lootusetusele lootust anda?

Kõike ilusat Teile.

Tuulelill

Minu eluline moto oli selline, kus lootus sureb alati viimasena ja kuna sa teda nii väga armastad, siis lootus jääbki kestma ka siis, isegi kui ennast tuhat korda piitsutada lased. Oled hea inimene, aga ometigi ei vääriks sa kohtlemist, kellegi suhtes, keda armastad. On olemas palveid armastuseinglitele. Tänapäeval on olemas väga suuri raamatukogusid, kust saada omale lugemiseks palju raamatuid ingliteabist. Ja kaitsest. Aga ühte sa küll ära tee, ära klammerdu tema külge, ja ma usun et sellest algab sinu uus algus, lase tal mõttes minna ja sa saad vastu uutmoodi tunde, palju puhtama. Tavaliselt mõjutab ka see tugevalt suhet, et suhe on alguse saanud väga noores eas ja tavaliselt see ammendabki ennast ära, kuna tihti ei ole tegemist see puhtast südamest ja ilma vastu midagi ootamata. Tavaliselt jäädakse ka salaja armastama teist inimest, aga seegi pole õige viis. Võibolla te ei ole määratud kokku jääma kui paar, vaid kui sõbrad?
Minu suhe algas samuti väga noorelt pihta, olin siis 16-17 aastane, aga suhe on tüürinud edasi üle kümne aasta. Aga seegi kõik üle kivide ja kändude. Vahest me peame saama õppetunde, et õppida ega ellu suhtuma liiga kerglaselt. Suhe on kord selline, mida peab lihvima, ALATI. Ja kuna seda ütlevad teie ühised sõbrad, ei saa nemad olla mingid ütlejad, kaitsjad küll, aga selle valiku pead siiski sina ise tegema. Ja kuna ka see tõsiasi, et sa kardad nii meeletult reetmist, see jääbki korduma, kuna sa klammerdud hirmude külge ja hirmud annavad seega uue hoo sisse ja kõik lähebki nii nagu kartnud oled. Mitte kellelgi ei ole õigust kritiseerida teise inimese iseloomu, välimust ega ka käitumist.
Ja kuna su armastatu süüdistab oma vabandustes alati sind on märk sellest, et tal ei ole muid argumente vastu tuua ja kardab sulle rääkida tegelikku tõtt. Tavaliselt on see nii, need kes on kokku loodud, nende saatus viib nad taas kokku või hoiab neid koos vaatamata raskustest. Võibolla ei ole sina see, kes peab ennast leidma, vaid hoopis tema.

Väga hea vastust, tänan Siilupart.

Minulegi jäi Sinu, teemaalgataja, kirja lugedes meelde üks märksõna: klammerdumine. Ja need hirmud ja pidev tõestuse otsimine, et ta ikka armastab Sind. See on iseenesest loomulik, kuna vajad, et Sind armastatakse, me kõik vajame seda. Kuid sellise käitumisega, kus palud helisada tal endale, kartes, et ta petab ja muud taolised asjad... Sellega Sa lükkad tema just eemale. Ta tunneb, et tal on kohustus. Aga kohustusest ei saa armastada. Ja kui ta petta tahab, teeb ta seda niikuinii, helistades saab ka valetada. Ma küll ei tea, milline on Sinu minevik, kuid alustada võiksidki äkki sellest. Lase oma hirmud vabaks ja näe end endana. Väärtusta ja armasta iseennast kõigepealt. Tegele endaga. Võta endale aega ja lase oma kaaslasel veidi omaette olla. Kui Teie teed peavad lahku minema, siis need lähevad, kui ei, siis ei lähe. Eks Sa sisimas tunned ja tead seda isegi.

Valgust ja armastust!