Kunagi kirjutasin siia foorumisse, et olen õnnetu ja tunnen end üksi. Vahepeal asjad muutusid. Mu ellu tuli noormees, aga me ei klappinud ja heast asjast sai hoopis veelgi suurem närvipinge ja stress. Nüüd olen rõõmsalt jälle üksinda ning mõtlen, et kus ma vea teen? Proovin mõelda positiivseid mõtteid. Unistan ja loodan, et mu kõrval oleks keegi. Ma tean, milline ta olema peaks. Mul ei ole kõrgeid standardeid, et asi selle taha kinni jääks. Mina unistan ja tahan, aga keegi teine tuleb ja napsab mu silmarõõmu nina alt minema ja jälle uus ring. Niimoodi võibki jätkata, aga ma sooviksin lahendusi. Kas ma äkki ei peaks sellele üldse rohkem mõtlema? Leppima sellega, mis seisus hetkel olen ja unistama hoopiski muudest asjadest? Või peaksin veelgi rohkem "mõttetööd" selle alla panema? VMa ei ole hetkel isegi enam kurb, ma olen väsinud ja tüdinenud. Ma ei taha enam suhelda meesoost isikutega vaid matan end töö alla. Ei passi päevagi niisama vaid kogu aeg teen midagi. Ja isegi kui ma suhelda proovin, on kõik kuidagi tühi. Polegi kedagi keda oodata või kellega rääkida.