Lapsi mul küll ei ole, kuid näen seda oma venna pealt, kes põrub igas asjas läbi ja ei tee oma eluga mitte midagi tarka. Aga ühel hetkel ma suutsin seda teha, ennast oma muredest vabaks lasta ja ka hirmudest. Vanemate kaitse jääb eluks ajaks, ja samuti ka vanemlik hoolitsus oma laste suhtes. Samuti ka vastupidiselt lastel vanemate suhtes. Ja sa ei saa ennast süüdistada nende raskustes. Ja ka seda, et meid pannakse alati elus proovile, alles läbi selle suudame mõista, mis on armastus ja rahu (jne), kui oleme raskustega silmitsi suutnud seista. Ja vahel ei suudagi ega saagi vanemad sekkuda oma laste eludesse, sest nad peavad ise saama oma elus õppetunnid ja komistuskivid, vanemad saavad vaid palvetada ja uskuda, et kõik läheb hästi. Ja tavaliselt lähebki, sest kui vaadelda Looja kätetööd. Kõik on ajaliselt ja plaaniliselt tehtud ja kavandatud ja milleks saadetakse meile elus kõige raskemaid hetki, see ongi näitamaks, et me ise ei muutuks selle keskel. Sest seda mida sina palud, see sulle antakse, aga kui vastupidiselt,, siis pole ju õigus loota ka et võiks paremini minna. See abi ei pruugi tulla kohe, see abi ei pruugi tulla nii nagu ootad, aga kui usud ja palud, siis sa saad selle.
Mina ise toimisin nii, (tean, et vahest tunduvad mõned asjad olevat kas liiga keerulised või ei saada neist asjust aru, kuid see toimib) Elasin väga kaua oma isa ja ka venna pärast alateadvustamata, mingi hirmu all. Ja kõik käis nii kähku, kui mingi asi läkski halvasti. Me olime emaga kokku kasvanud, ja elasime ka koos, olenemata sellest, et mul oli olemas suhe. Isa juures ei saanud ma enam edasi elada, ainuüksi juba meie iseloomude pärast. Teadsin tol korral, mis antud hetkel on minu jaoks parim otsus. Elasin üle ka perioodi, mil mu ema elas, teise mehe juures, aga ei saanud oma kasuisaga kõige paremini läbi. Jätan teatud teemad nüüd sinnamaale, mis ei ole eriti ilusad tegelikult. Miks ma oma elust räägin, on osalised näited, keerulisest ja raskest elust üle saada, ilma et ise väga palju haiget saad.
Mu vend elas vanaemaga maal ja oli väga õel minu vanaema vastu. Ja minu ema muretses alalõpmata vanaema pärast. Mäletan ühte õhtut, kus olime emaga koos maal (tal oli puhkus) ja ma ei tea kustkohast sain ma jõu et oma vennale vastu astuda, aga ma astusin, mu vend oli purjus ja tahtis mu ema lüüa, aga ma üle kogu keha värisesin aga ma seisin vapralt seljaga ema poole, näoga venna ette ja ütlesin: "Ennem löö mind, kui tahad lüüa, aga mitte meie ema." Mu vend tahtiski kuid, millegi tõttu ta siiski taganes minust ja rahunes maha hiljem. Siis sain ma oma esimesest hirmust üle oma venna vastu. Aga hirm ei kadunud teiste suhtes. Läksime tagasi linna ja hirm naases. Ma hakkasin tööl käima, aga millegipärast mu töökohad hakkasid tihedalt vahetuma ja ma hakkasin inimesi pelgama ja mind häiris isegi ka see, kui keegi mu otsa vaatas.
Palju aega hiljem, ma hakkasin huvi tundma hingelise elu üle, see on tegelikult koguaeg mind huvitanud. Aga siis tol ajal veelgi enam. Me hakkasime emaga laenutama raamatukogudest igasuguseid raamatuid, inglitest, enese vaimsest terveks tegemise raamatuid ja palju muud sellist. Hakkasime ka mõlemad soovima, et saaksime kord ristitud. Teadsin, et ainult ristimiseks on vähe abi, inimene peab olema nii füüsiliselt kui vaimselt selleks valmis. Aga ma ei olnud, ja mu ema samuti mitte. Seda näitas mulle hilisem aeg alles, millal on õige hetk. Me vaatasime koos filmi kristlusest (Kristuse kannatused. Isegi mu vend vaatas seda filmi
) Ema oli raskelt haige, ma hakkasin ennast tasapisi tundma õppima, alguses läksin paljudega ka riidu, et nad ei tunne mind. Tegelikult ei tunnegi (vaid väga vähesed tegid seda) sest paljud tunnevad mind sellisena, millisena ma elan, milline ma olen välispidiselt ja millised on minu harjumused. Aga selline ei ole õige inimese tundmine.
Ma hakkasin õppima enesepuhastamist ja kuidas seista oma hirmudega silmitsi ja siis neist lahti lasta. Palju tänu ma muidugi võlgnen ma siiski suuresti Inlipesale
Hakkasin palvetama rohkem oma lähedaste eest, kelle pärast varemalt mures olin ja hakkasin paljudest asjadest aru saama. Ja seda sõna sõnalt. Ma asetasin ennast ühele postamendile ja siis tegin ka teistega niimoodi. Ka kõik sellised, kelle vastu varemalt vimma olin pidanud ja kes lihtsalt ei pidanud oma elust lugu. Õppisin andestama (see on väga tähtis, eriti siis kui tahad enda olukorda parandada), õppisin kriitikat taluma ja hakkasin lugu pidama ja austama neid, kes on minu pärast sellist valu ja piina tundnud.
Siis kui mu ema oli väga raskena haige veel, ma õppisin läbi selle valu, ennast vabaks laskma igasugustest asjadest, õppisin ära ka selle mis on siin elus tähtis.
Tahan sulle õelda vaid seda seda ja väga siiralt, ennem ei saagi sa oma laste heaks mitte midagi teha kui sa ei ole teinud enda seisundit paremaks. Vabane oma pingetest, andesta endale ja oma lastele, palu neilt andeks (mõttes võid seda kõike teha) pöördu palvetega inglite poole, paludes neilt abi, võid pöörduda ka Looja poole. Tagades endale sisemise rahu, suudad sa saata ka oma lastele seda vajaminevat energiat, et ka nende eludes hakkaks paistma päike ja kõik hakkaks jälle ülesmäge minema. Muremõtetega hoiad kinni sa head energiat. (Lõpetasime emaga oma venna pärast muretsemise, lõppesid ka otseselt suuremad vägivallad ja raevupuhangud venna puhul) Kuulsin isegi sellist asja, kui oled näiteks negatiivse inimesega ühe katuse all ja ta on ka natukene vägivaldne, siis raputada soola ukse vahele või sinna maani kuhu ise soovid, kasvõi ringikujuliselt, see mõjus alguses, kuid mitte kuigi kaua.
Mulle meenub ikka ja jälle see päev, millal ma emale saatsin tervendavat energiat läbi enese emale, kuna me olime hingeliselt nii lähedased, siis ei lugenud see vahemaa. Ja järgmisel päeval kui emale helistasin, ütles tema mulle, miks ta veel vastu peab on see, et ta toitub minu energiast. Ja ma saingi temaga siin alles hüvasti jätta. Ja mil ta veel kodus oli, lasin ma tal ära kirjutada teksti, et ta saaks teha endaga ja teistega vaherahu, õpib andestama nii endale kui teistele, õpib ennast armastama ja austama, kui tervikut (olenemata, et ise on haige) ja ma usun, et asi toimis täiuslikult, sest hoolimata sellest, et viimased päevad olid tal valusad ja piinavad aga ma lasin mõttes lahti hirmust, et jään temast peagi ilma, aga minu abi jõudis temani, sest ma uskumus oli lihtsalt nii suur. (Ei tahtnud seda näiteks tuua aga tunnen rahu kui keegi saab abi sellisest, sest minu sõnum ei olnud selline mis puutub surma ja leina, vaid see, et mismoodi on võimalik inimest aidata ka siis, kui on lootusetu olukord ja kõik näib mustana hetkeks, et kuidas ma nüüd hakkama saan ja muud sellist, aga see jõud antakse ükskõik mis olukorras, kui vaid palutakse seda endale)
Loodan, et mu teema, kedagi ära ei kohutanud ja ka et arusaamatuks ei jäänud, sest kes ei teadnud veel, siis minu komme ongi rääkida asjadest pikemalt, et arusaadavam oleks.
Kallid sulle Aimee ja usu, läbi murepilvede paistab sinu ja ka sinu laste jaoks päike
Vaata hirmudele silma ja lase neist siis lahti, mitte ära hoia eneses ega toida neid, soovi head oma lastele ja ka endale. Ja tea, alati on olemas kõrgem jõud mis meid hoiab ja kaitseb. Aga meie alati püüame ise hakkama saada ja nii me unustamegi ära selle kõige tähtsama.
Palju päikest, hingerahu ja ka ingleid sinu ellu
