Kas keegi on tunnud,et tema liigne heasüdamlikkus ja ausus vahel tekitab nö. olukorra kus sind kasutatakse seepärast ära või saad lihtsalt tihti seepärast haiget? ( inimesed ei oska seda vastuvõtta,hinnata)
Et võiks rohkem enesekeskne olla, mina ja siis teised. Kasvõi üle laipade? Peaksin seda kuidagi nö.kasvatama aga see tundub mulle nii loomuvastane.
Olen hetkel olukorras,kus olen saanud haiget. Aga ei suuda ise siiski vastata samaga ega enda heaolu huvides ära kasutada inimest.(et oma mat. olukorda seeläbi parandada. Pigem kannatan vaikides).
Kas seepärast ongi see kurbus nii suur, et ei suuda olla egoist ja piinlen iseenda iseloomu/omaduste pärast?

Jah, ka minuga on nii olnud, et minu ausust on ära kasutatud. Ja samasugune olen ka mina olnud, et ise tahan ikka teistele head, aga saan sitta(vabandust väljenduse pärast) vastu pead.
Oma minevikust on mul meenutada seda, et kord kui ma noorem olin, siis käisin ma paar kuud ühe kutiga, kes oli minuga arvatavasti koos ainult sellepärast, et minult sai kogu aeg raha laenata. Ma ju olin noor ja naiivne ja kogu aeg andsin talle, ise samal ajal uskudes ka ta juttu, et sa saad tagasi. Ja nüüd 5.a hiljem ikka veel saan seda tagasi. Ma pole temast enam üldse midagi kuulnudki ja rahast samuti mitte ja arvatavasti ei kuule ka.
Minul oli selline kogemus.
Kuid nüüd olen selles osas veidi muutunud, et ei anna enam inimestele nii kergelt laenu. Ainult minu oma mees ja laps saavad minu käest raha. Ja võib-olla ka ema, kui tal kunagi vaja peaks minema.
Ükskord oli ka mul nii, et mul oma sugulane(onutütar) laenas mult raha(arvatavasti ta oma emalt ei saanud enam:P) ja ükskord siis tuli mul oma praeguse mehega see ka jutuks. Tema küsis mult, et kas ma tagasi ka olen saanud. Ma vastasin, et ei ole. Ja ta küsis mult veel et kas ma küsinud olen. Ka selle peale sai ta minult eitava vastuse. Ja siis ma hakkasin onutütrelt tagasi küsima. Pika peale käimise peale ta muidugi andis tagasi aga igal juhul peale seda pole mu onutütar mult enam raha küsinud.

Mina arvan seda, et vahel vist siiski peab olema egoist ka. Enda peale ka vaja ju mõelda ikka.

Teele, lugedes su postitust, meenub enda elu, olin aastaid sellises seisus, tegin head, kannatasin, lõpuks ei olnudki muud, kui järjest enam pöörduti minu poole, enda jaoks aega ei jäänud, olin kurnatud. Nüüd olen õppinud ei ütlema, see ei olegi nii hull kui algul tundub, elada tuleb endale ja alles siis teistele, mis ei tähenda, et ma enam heategusid ei teeks, kõik see on minus alles, kes ma olin, aga nüüd natuke teisiti, kõige jaoks jätkub aega.

Ma endaarust armastangi ennast  ja seeläbi suudab inimene üldse armastust tunda ja endast välja anda. Ja see mida tegin ei teinud teise vaid eelkõige iseendapärast,sest see soov oli siiras ja puhas.
Aga siis tekibki küsikus, kas peaksin ennast takistama hakkama, et mitte haiget saada``?

Tegin seda enda pärast, sest see tuli mu seest. 
Ma kahjuks ei oska lipitseda ehk. teha tegusid,et kellegile meeldida.

Hei Niux, sinu kogetu on see mida mina praegu läbi elan, 66päev läbi olen teiste teenimiseks. Alguses väikestest teenetest on saanud kogu vastutus suures majapidamises pluss veel otsa lapsehoidmine hommikuti. Oma abivalmidusest kasvasin omaenda vangiks. Paraku aga ei ole ma olukorras kus saaksin seda muuta..olen ise siin muidus66ja ja ylalpeetav..seega ei saa kellelegi ei 6elda kui miskit vaja teha on. isiklikku elu pole juba aasta aega, ei mäletagi kuna viimati majast väljas käisin..ja jumal teab milleks see k6ik hea on..

Me valime oma tee ise, nüüd, kui ma seda tean, teen otsused teadlikult, kuigi on sund olukordasid, kus endal ei ole võimalik otsustada.

Tegelikult pidasin silmas laiemat inimeste ringi, baka ja magistri õpingute ajal aitasin väga palju teisi, sest mulle meeldisid teatud ained, oli nädalaid, kus magasin paar tundi öö jooksul. Lisaks muud kohustused, aitamised, loomulik kulg oli "läbipõlemine". Tulemuseks on see, et hetkel jääb kraad kaitsmata, kuna eesmärgiks oli lõpetamine cum laude.

Hetkel olen seotud vanemate hooldamisega, kuna hoolin väga oma perest, siis olen "ohverdanud" enda karjääri, elu jne. Kuid ma ei kurda, sest see on minu valik, olen kodune, ma ei ütle, et see on kerge, enamus peavad seda väga suureks koormaks, kuid mina võtan seda elu loomuliku osana. Pigem on väsitav inimeste suhtumine: kuidas sa jõuad, kool pooleli, mõtle endale, tee nii või nii jne, ausalt, see haletsuse jagamine teiste poolt on tõeliselt häirivaks faktoriks saanud

Mul on teised eesmärgid, nt cum laude soov oli, et tõestada inimestele, et ma olen midagi väärt, enam ei ole mu sooviks midagi tõestada. Ma tean, kes ma olen, tean, kes olin, tean, kuhu jõuda soovin.

..jaaaa, see kõik on vägagi tuttav...esiteks aitan siirast südamest, siis palutakse jälle-aitan, tuleb uus palve, ei- ei tihka öelda jne. see kõik kasvab lumepallina, kuni matab su enda alla...hakkad väljapääsu otsima, leiad selle...aga järsku küsid endalt, ega ma egoistkikuks muutunud ei ole? kust jookseb piir ise enda aitamise ja egoistiks muutumise vahel... hakkan ennast süüdi tundma, et äkki ikkagi olen egoist... ja mõtlen ainult iseendale...sellised kõhklused piinavad mind aegajalt...