Spirituaalselt arenenud inimene on optimist, ta näeb asju alati heast küljest. Ta võidab raskused naeratades, sest on teadlik oma sidemetest "Absoluutsega". Ta armastab kõike elavat, on halastav ja andestav ning vaba vihkamisest, kadedusest ja kurjusest. Ta ei tunne muret ega hirmu homse pärast. Ta tegeleb oma asjadega ja annab kõigile teistele sama võimaluse. Temast kiirgab sisemist rahu ja see on kõigile kohe tunda. Ta ei otsi sõprust ega armastust, need tulevad ise, sest sarnane tõmbab ligi sarnast. Ta tunneb ennast kodus olevat nii lihtsate inimeste keskel kui ka selle maailma suurte seltskonnas. Pühakule ja patusele on ta ühtmoodi vennaks. Ta armastab mõlemaid, sest teab, et kõik annavad siin maailmas jõudumööda oma parima. Teades, et ta ise pole vigadeta, ei süüdista ta ka teisi. Ta otsib meelsamini head halvas kui halba heas. Tal on palju aega, sest igavik kestab kaua ja praegu ollakse selle sees. Ta usub lõpmata õiglusse ja ülimasse headusse.
(raamatust Eesti vaimsed õpetajad 1)

lugedes jõudsin teadmiseni et natuke veel ja olen arenenud

 *Mõtleb kohe-kohe-kohe palju positiivsemalt ja saabki linnukese kirja.*

Liituge.

=)

 Sellise suhtumisega tõesti mitte.

Mõtteid parandama, ja kiiresti.

Ma suudan, ma oskan, ma tahan.

Ma vastutan.

Valgust!

Ma sain seda teemat lugema tulles märgi - postitusi - 8, vaatamisi 88.

Paistab, et sammukese lähemale suuremale spirituaalsusele saab olema millegi lõppemine.
*Nuustik hõõrub põnevusest käsi...*

Siia sobib nüüd üks ütlus, mida  ma armastan: Õnn pole üksnes hetk vaid eluviis.

Margi
proovi sõrmenipsu teise käega ehk õnnestub

Hea on teada, et ei peagi otsima; ei sõprust ega armastust, sest need tulevad ise. Suurepärane. 

Inimvõimed on ikka piiritud - nipsu, mõlema käega korraga! Vohh.
(Olen ka nüüd optimist)