Ma olen elus palju kogenud, samas ka õppinud.. Mina olen olnud juba lapsepõlve eas selline inimene, kes usub teistesse inimestesse. Olen uskunud inimestesse nii palju, et kukkumine ja pettumine on väga palju haiget teinud. Ma tunnen et inimesed on minu vastu väga ülekohtused olnud.. Mina olen ju vaid hoolinud, kuulanud, toetanud, ja õppinud andestamise, mis alguses tundus võimatu ja raske.. siiski olen siiani elus ja tugev, sest ega muud üle jää..
Kuid kuna ma olen pidanud inimestes palju pettuma, siis kaua saab uskuda ? Ma ei julge enam inimestesse uskuda, sest ma ei tea enam, millal on nad võltsid ja millal nemad ise. Enamus inimestel on ju võõras mask näos. Ma ei ole proovinud seda maha kiskuda, sest olen endalgi maski kandnud, kuid eemaldasin selle, ja pole kindel, kas see oli ikka õige otsus.. Kas siin leidub veel kedagi peale minu, kes ei julge enam inimestesse uskuda ? Vahest ma mõtlen et virtuaalmaailmas peaks inimestega suhtlemise lõpetama, sest niipalju on teesklemist, valet ja kõike muud mis mulle võib negatiivselt mõjuda.. Aga olen ka pühholoogist huvitatud, ja arendan ennast.. Kuid inimestesse uskumise kohta pole ma midagi siiani leidnud..

Ma tean, mida Sa tunned. Olin ka kunagi selline, kes  pettus inimestes. Esiteks ma valimatult uskusingi kõike, mida mulle räägiti. Ja teiseks ma ilmselt eeldasin ka inimestest midagi. Kui me pettume, siis järelikult on meil ootused. Kõige parem on võtta inimesi sellistena nagu nad on ja mitte tekitada illusioone. Ja loomulikult usaldada sisetunnet. Kõikide inimestega me ei peagi lähemalt suhtlema ja endast kõike andma. Ega me avatud raamatud ei ole. Ei peagi maski kandma, lihtsalt ei räägi endast kõike, vaid nii palju kui soovid.

Sulle soovitan eelkõige uskuda iseendasse. Alustagem ikka iseendast.

Valgust ja armastust!

***Hiljuti räägiti mulle, et mingi ärikas näitas kellelegi oma poole aasta pangaarve väljavõtet, et see inimene usuks, et temamoodi saab suuri summasid teenida. Et kes see muidu ainult juttu usuks. Mina siis vastasin, et mina küll oma naiivsuses usuks .

Mina tunnen seda samuti paraku. Ei teagi keda saan usaldada keda mitte. Ikka ja jälle tulevad süüdistused, et miks sa ei tee nii ja teed naa ja on isegi lause õeldud, sa oled.. . Küsisin et kes ma olen, vastust ei saanud.  See kõik halb tuleb sellise paduvihmaga kaela, et ise ei teagi enam mis saab edasi ja kas siin elus on olemas ka ilusaid asju. Lugesin siit foorumist mõnda teemat, korraks tegi olemise paremaks, aga kurb olen ma ikkagi edasi. Olen olnud koguaeg vaba hing, aga näed sa nüüd enam ei ole. On tekkinud vastavad kohustused ja nüüd poogitakse külge asju, mis on mulle võõrad ja jäävadki võõraks. Tean, et olen selles suhtes pehmeke edasi, lasen ikka ja jälle omale pähe astuda, aga ma tunnen, et kui neid hoope tuleb igalt poolt ja iga asja suhtes, siis ma ei oskagi mitte midagi ilusat näha ega ka mitte oodata. Elan hetkel nii, seisan paigal ja väldin kõike mis teeb haiget. Kaitsemüür on mul lagunema hakanud, olen hakanud liikuma sinna tee peale, mis kunagi noore lapsena, aga nüüd ma küsin endalt, kas see oli õige valik? Võibolla oleks ma pidanud edasi kandma maski ja näitama ennast kõige tugevama isikuna, kes ma tegelikult ei ole.  Nähakse ka seda, et olen närvihaige ja vajaksin selle laadset ravi, aga see ei ole nii, kaitsen ennast nii kuis saan, tean, et viha ei ole hea, aga millal inimesed hakkavad mind nägema kui ühte tervikut ja seda et ka mina olen haavatav.
Korrutatakse teemat elu läheb edasi, läheb jah, aga millise suunani ta läinud on, sa  pead asju ajama ja bla bla.  Paljud asjad ei sõltu enam minust endast ja on väga vähe kes mind mõistavad ja ei mõista hukka mind.

 

Aitäh, sulle, kallis Rahu ja Armastus nende heade sõnade eest. See teeb tuju nii heaks. Ma saingi oma mustast masendusest üle. Polnud palju vajagi. Rääkisin ka oma elukaaslasega neist asjust. Ja mis puutub asjade ajamisse ja rahaasjadesse, me leppisime kokku, et omavahel me neist asjust enam ei räägi mis tüli majja toob. Ja kummalisel moel ta nõustus sellega. Suudan üle pika aja jälle naeratada ja tunda seda imelist rahu oma hinges. Usaldamise kohta ma seda veel nii lihtsalt ei ütle, sest see võtab väga pikalt aega. Aga usun, et aeg teeb oma töö ja ma suudan oma kookonist välja tulla, ise usun ka seda, et see masendus tuli seepärast peale, et kuna mu ema siit ilmast lahkus, sain teda usaldada igas asjus, isegi ka siis kui tülli läksime, oli see leppimine alati nii meeldiv ja särinaid tekitav. Ja nüüd on mul selle alaselt uus mure, ma ei tea, võibolla ma peaksin minema psühholoogi jutule? Nimelt, ma ei usalda asjade ajamist oma lähedastega, usaldan oma ühte ristivanemat. Ja see suudab mind välja tuua ka ahastusest peale mu ema surma mis mulle peale tuli. Nüüd paar päeva tagasi, avastasin, et mul on vaja arved ära maksta, mu elukaaslane pidevalt ütles mulle seda, et ma teeks seda ja mina, et ma ei viitsi temaga sellel teemal rohkem rääkida, kuna tean, et läheme ikka ja jälle alati vaidlema, aga juhtus nii, rääkisin täna oma ristivanemale sellest ja tema kui mainis et ma asjad korda ajaksin, ma tegin seda. Hämmastav. Kas see võib olla et ma koondan oma valu kusagile mujale, ja usaldan inimesele muresid, kes on hakates nüüd mõtlema, elanud oma mitmekümned aastad meie naabruses ja hiljuti on ta meie ellu sadanud ja hakanud meid toetama, nagu taevane kingitus ja samas ka lohutus mulle ja selle vooluga kaasa liikudes, ma tunnen, et suudan olla jälle oma vennale õe eest.  Aga usaldus, kui täielik oma venna vastu ja teiste vastu pole siiski veel tagasi tulnud, aga usun ja tean, et aeg teeb oma imelise töö ja parandab mu haavad. 

Inimesed on erinevad, mõnedele on ebainimlik käitumine tihti oma valu varjamiseks või ainuke oskus oma probleemide lahendamiseks või väljendamiseks, mille taga võib tegelikuses olla appikarje. Kuid suutmatus teisiti tähelepanu pälvida paneb neid niimoodi käituma.

Niipalju kui on inimesi on erinevaid arvamusi, seega ei ole võimalik olla teiste meele järele, arvestada tuleks eelkõige iseendaga, armastada iseennast, siis suudad ka teistele olemas olla. Olen õpinud võtma inimesi sellisena nagu nad on, võõrastega on see tihti lihtsam, kui lähedastega, millegipärast kipume me lähedastele suruma peale oma arvamusi, et enda meelest muuta neid paremuse poole. Samas on meil kõigil ju käia oma tee, mistõttu ei pruugi meie head soovid olla alati paremad selle inimese jaoks kellele me seda soovime. Lugesin kunagi ühest targast raamatust, et ka lähedasi tuleks võtta nagu võõraid, keda me tavaliselt võtame sellistena nagu nad on ega soovi asuda ümber kasvatama. Pidasin seda esialgu imelikuks, sest kuidas nii saaks, see oleks nagu tähendanud, et ma ei hooliks enam oma lähedastest, kuid siis mõistsin, et tegelikuses tähendas see seda, et nad saavad ise areneda, suudavad olla iseseisvamad, minu hooleks jäi neid vajadusel lihtsalt toetada, juhendada ja tingimusteta armastada. Läbi selle oleme saanud veelgi lähedasemaks ja suudame üksteisega arutleda ja arutada kõikidel teemadel, on kasvanud usaldus.

Olen oma elus suhtunud alati positiivselt kõikidesse inimestesse ja näinud neis eelkõige head, tänu sellele on minu elus olnud väga palju suurepäraseid inimesi. Vähe on olnud negatiivseid inimesi ja enamuses on meie teed läinud erinevaid radu ning nad on mu elust kuidagi nähtamatult ära kadunud, kuid nüüd on saatnud elu mulle veel ühe sellise inimese. Ei oska hetkel aimata, kuidas asjad edenevad, kuid võtan seda siiski uue kogemusena. Igal asjal on hea ja halb külg ning halvast asjast võib kasvada välja midagi head, ka seda võin öelda oma elukogemuste põhjal.

Seega soovin jõudu neile, kelle rajad on ristunud selliste ebainimlikult käituvate isikutega 

Musta kohta valge ütlemine jällegi eksitab..
Ja mida mina olen oma elukogemustest õppinud - halva eitamine või alatähtsustamine (no tead, et on, aga ei pööra sellele erilist tähelepanu) viib mingi sellise nn. reha effektini, et  saad ikka `siukse` kolaka... et 
Ma kardan, et teemaalgataja siin enam ei käi, aga mul on paju sarnaseid tundeid olnud!
Minu meelest on õige kõike seda halba, mis olemas on, kogu aeg tähele panna ja silmas pidada, nagu "tunne oma vaenlast"!

Hea, armastav suhtumine on õige minu meelest ka, aga ei tohi nagu "magama jääda"...