Kahe käega nõus! Päriskaarti, oma käega kirjutatut on imearmas postkastist leida. Vanasti saatsin-sain neid neljakümne ringis. Nüüd vaid virtuaalsed postkaardid või vaid SMS-id ja parimal juhul kolm päriskaarti. Kui saan oma käega kirjutatud ja ainult minule pühendatud kaardi, siis tean, et saatja mõtles minu peale, valis just minule sobiva sõnumi. Sooja tunde annab. Sama on kinkidega. Ise pühendun mitmeks päevaks just sellele inimesele temale sobiva ning meeldiva kingi otsimisele, seejärel enamjaolt pakin ise, pannes sellesse kõigesse kõik kõige paremad tunded selle inimese vastu. Sama kaardi kirjutamise-saatmisega. Nüüd aga kiputakse kinkima raha või paremal juhul kinkekaarte. Minule raamatupoe omi, sest pean raamatutest lugu.
Hei, Pesarahvas! Öelge Mari ettepanekule "jah"!

Kui enda profiilidele lisada, siis ei näe ju registreerimata kasutajad?

Meil külas on see nii tavapärane igal aastal jõulude ajal, et naabrid poetavad üksteisele armsate tekstidega/salmikestega/soovidega jõulupostkaarte postkastidesse.
Ei ole õnneks veel ühelgi aastal ilma päris-postkaardita jäänud jõulude ajal. Ja see on õige, hoopis teine, armas ja eriline tunne on minna postkasti juurde, ootus südames ja leidagi oodatud kirjakest/kaardikest

Kui mõelda sellele, et postkastis on nagunii aeg-ajalt virnade viisi nn. rämpsposti/reklaami, siis oleks vahelduseks tõesti hea midagi südantsoojendavat saata/saada. Aga pole ka mõtet niiöelda moepärast ju saata, saadetu peaks tulema südamest

Turvalisust silmas pidades - siis meil ei käi kodus isegi välisuks lukku, ka siis mitte, kui kodust ära läheme, luud ukse taha ja valmis
(linnas või asulas see muidugi vist mõeldav ei ole)
Jah, aga siia ma oma aadressi ei pane, tahtsin panna, süda ei lubanud (võib-olla oli see siis ego )