Täna olles järjekordselt ka nädalavahetusel tööl, arutasime kolleegiga, kui tähtis siis meile siiski raha on?  Me ju ohverdame isegi oma nädalavahetused raha teenimisele, selle asemel, et igal pühapäeva hommikul lastele pannkooke küpsetada. Aga fakt on see, et tänapäeva ühiskonnas on vaja maksta makse et olla "keegi", mitte parasiit. On vaja omada peavarju, kütet, riideid ja toitu. Lapsed nõuavad omaosa, ka vabaaeg. Ja ka iseendale on vajalik vahel kulutada.
  Eesti on üks väiksemate palkadega riik Euroopas. Kui paljud pered peavad välja tulema vaid miinimumiga... Kui paljud lapsed on tundnud nälga.... Me võime paluda ju ingleid, kõiksust, jumalat jne, kuid ilma tööta, tasuta, ei saa midagi. St et me võime ju ootamatult saada näiteks suurema summa raha, kuid keegi kuskil on ka selle raha eest tööd teinud.
  Me käime tööl, teenime raha, samal ajal me ei tohi ära unustada ka teisi tähtsaid väärtusi. Perekonda, looduses olemist, vaba aja veetmist.

 Mulle tegelikult meeldib selline mõtlemine, et kõik, mida me kasutame või saame, peame ka tasuma selle eest. Kui sa teed kellegi heaks tööd, pead saama ka tasutud. Oleneb siis olukorrast, kas rahaga, tänuga jne. Mind häirib vaid see, et maksustamine on ebavõrdne. Arstid, päästeametnikud, inimesed, kes päästavad teiste elusid, saavad näiteks paljudes kordades vähem palka, kui näiteks mees, kes lööb jalaga päevast päeva palli väravasse... Paneb mõtlema. Neid näiteid on palju, mida siin loetleda. Aga olgem ausad, selleks, et olla täisväärtuslik kodanik, peame maksma siiski ikkagi makse, selleks, et kasvõi siin arvuti ees istuda, peame maksma elektriarveid ja selleks, et meil talvel soe oleks, peame maksma suurte küttearvete eest. Ja selleks, et seda kõike saada, peab leidma töötegemise viisi.

Kuidagi loogiline - rahal pidi tänu energeetika olema. Tänu ei olegi mõtet küsida .