Oeh, kuna on kartulitemaha paneku aeg, siis meil ta natukene venis kuna maa on madal ja kui sajab, jäävad põllu peale lombid või siis lihtsalt jätab põllu selliseks sombuseks. Nii siis pandigi kartulid maha täna. Helistasin vennale, siis ma veel ei teadnud, et kartulid on maas juba. Esimese asjana mis mulle kõrvu kostis oli venna sõim et maksku ma kartulid kinni, ise täis kui teab mis asi(kuigi ise lubas kartulid kinni maksta). Sain korraks tema peale nii vihaseks aga kuna olin kiriku juures siis ei saanud ma tema peale karjuma hakata kuna õpetaja tuli just autost välja ja nii ma talitsesin oma vihahoogu, ja oli veel teisigi inimesi läheduses. Ja lõpetasin kõne ära lihtsalt, lülitasin telefoni levist välja ja läksin kirikusse. Istusin vaikselt oma ette pingi peale ja hakkasin mõttes paluma oma venna pärast ja ka et ma vihastusin. Aga siis kui õpetaja jõudis mu juurde ja soovis mulle head kolmainupüha ja pakkus oma käe tervituseks, esmalt ma võpatasin ja teiseks istusin ma pingi peal nagu mõni topis muuseumis.  Tervitused andsin küll tagasi õpetajale, aga peale seda kui ta läks teenistuse jaoks valmistuma, soovisin ma häbi pärast pingi vahele kaduda. Teised tõusid tervituse ajaks püsti ilusasti. Sain oma palvetele vastused juba täna õhtul, kuid häbi on ikka veel kuna olen alati olnud viisakas ja reeglitest kinni pidanud. Eitea kuidas täna selline asi sai juhtuda küll.  Tunnen ennast täieliku äpuna, kuigi kirikust ära tulles valdas mind pidevalt õnnis tunne peal.