Väike meeletuletus!
Tänapäevased teaduskatsed on tõestanud seda, mida müstikud ja indiaanlased on tundnud juba kauges minevikus — inimene suudab mõtteenergiaga muuta mateeriat, muuhulgas isegi oma DNA-koodi, kutsuda oma ellu õnne ja rahulolu, hakata iseenda tervendajaks ja saavutada kõike, mida süda ihkab, kirjutab Ursula Zimmermanna ajakirjas Psühholoogia Sinule.
Südamest tulnud soovid lähevad täide
Olen lapsest saati „oma jumalaga“ juttu ajanud. Tean ka seda, et jutuajamisel ja jutuajamisel on vahe. Ainult sõnadega võib soovima jäädagi, aga kui seda teha tõesti sügavalt südamest, siis on kõik väga lihtne — piisab ühest soovimiskorrast. Üks markantsemaid soovimislugusid juhtus minuga kaks aastat tagasi. Soovisin KOGU SÜDAMEST, et „järgmine mees mu elus oleks kohusetundlik“. Hetk hiljem kohkusin, kujutades endale ette mõnda kohusetundlikku ja üdini kuiva raamatupidajat oma elus. (Vabandan siinkohal kõigi, eelkõige meesraamatupidajate ees, see oli puhtalt minu isiklik stereotüüpne kiiks.) „Ja tundelist meest, armas Jumal!“ kisendasin oma hinges ja lootsin, taas kogu südamest, et soov n-ö ühte „taevasõnumisse“ ära mahuks. Olin oma soovi hoopistükkis unustanud, kui see umbes neli kuud hiljem mulle meelde tuli. Ekssuhtest loobudes juhtuski TÄPSELT see, mida olin soovinud: sain oma ellu kohusetundliku JA tundelise mehe, ülimalt sensuaalse maksupettustega tegeleva maksuametniku. Ainult et ühe „pisiasja“ olin jätnud kahe silma vahele — selle, et see mees peaks ka vaba olema. Pärast seda vahejuhtumit soovin kõiki oma soove hoopis hoolikamalt.
Iga hommik on uus värav just sellise elu jaoks, millisest me unistame. Selleks on aga vaja täpselt teada, mida, keda ja miks me soovime oma ellu kutsuda. Meie sügavaim südamesoov võib tõepoolest täide minna, kui kasutame enda hüvanguks külgetõmbeseadust.
Sellisele järeldusele on tulnud modernne kvantfüüsika, mille järgi on iga väljasaadetud mõte puhas energia. Uurimused näitavad, et mõtetel ja teadlikkusel on oluliselt suurem mõju meie hingele, kehale ja füüsilisele keskkonnale, kui enamik inimesi ette suudab kujutada.
Kas ikka tead, mida oma ellu tahad?
Kes ei sooviks kohata oma eluteel õiget kaaslast või saada paremat ja tasuvamat töökohta? Esiti võib tunduda, et me justkui teame, keda ja mida me oma ellu soovime. Kuid kui asjad pole läinud ootuspäraselt, tasuks ehk maailma, Jumala või vanemate süüdistamise asemel veel kord mõelda ja küsida endalt päris ausalt: kas ikka tean, mida soovin?
Kvantfüüsikute arvates ei tegele inimesed sellisel juhul oma sooviga piisavalt põhjalikult — nad lasevad muudel paralleelsetel piltidel ja soovidel hägustada oma tõelise südamesoovi. Kui me milleski tõeliselt veendunud oleme, on meie südame magnetväli kuni 5000 korda tugevam kui aju oma. See tekitab teatud laadi energiavälja ja oma DNA-ga anname teistele teada, mida me tõeliselt igatseme.
Külgetõmbeseaduse järgi tõmbame oma ellu just sellised olukorrad ja inimesed, millest ja kellest me kõige intensiivsemalt mõtleme. Näiteks juhul, kui näeme end üksiku ja õnnetu vallalisena, ei saagi me ellu positiivselt mõtlev partner tulla, sest viibime ise negatiivses energiaväljas. Selle asemel et mõelda eitavalt (mida ma ei taha, mis mulle ei meeldi jne), võiks võtta fookusesse oma südamesoovid ja küsida endalt: mida ma tahan, mis mulle meeldib?
Või kui me pole päriselt veendunud, et oleme oma ellu ära teeninud tõelise armastuse või kui me ise ennast piisavalt ei armasta, siis tõmbamegi ligi n-ö valesid inimesi, kes meist tõepoolest ei hooli või meile lausa haiget teevad. Kui me aga oma soovidesse tõeliselt usume, siis manustame neisse oma südamejõu ja anname neile palju suurema võimaluse tõeks saada.
Külgetõmbeseadus toimib väga lihtsatel alustel: sarnane tõmbub sarnasega. Kvantfüüsika mõttes näeb see välja järgmiselt: tunne südames „tõlgitakse“ energeetilisse ja magnetilisse keelde, mis omakorda suhtleb meie hinge ja kõigi aatomitega, millest maailm koosneb. Ühises kvantväljas ehk maatriksis toimub pidev info liikumine ja vahetumine, kõik on kõigega ühenduses.
Leia oma sisemine veendumus
See, kas hakkame universaalselt kehtivat külgetõmbeseadust enda heaks kasutama või mitte, sõltub meist igaühest endast. Kui vaatame kriitilise pilguga üle oma soovide maailma ja teadvustame, millest me tegelikult unistame, saame valida, kas laseme unistustel täituda või mitte. Nagu Pierre Franckh on öelnud: „Leia üles oma sisemine veendumus ja sul on käes sinu elu võti“.
Soovimisel enesel pole olemas piiranguid, need valitsevad ainult meie peas, lähtuvalt lapsepõlves väljakujunenud mustritest, elukogemusest, meid ümbritseva ühiskonna tõekspidamistest jne. Juhul kui märkame endas mingit uskumust, mis seisab meie soovide täitumisel kaljukindlalt tee peal ees, siis tasuks see soov esialgu pigem kõrvale jätta ja mõne aja möödudes uuesti testida, kas kahtlev alarmtuli lööb taas plinkima või oleme oma hirmudest lahti lasknud ja võimelised piiratud mõtteskeemidest kaugemale nägema. Võimatu on ainult see, mida me võimatuks peame.
Eelmise aasta sügisel hakkas minus üha rohkem kerima tunne, et tahan metsatalust ära — linna, ja justnimelt Tallinnasse. Ratsionaalse mõtlemisega polnud sel midagi pistmist, olin lihtsalt veendunud, et PEAN TALLINNA SAAMA. Tundsin end nagu lõhe kudemisperioodil, kes lihtsalt ei saa sisemisele tungile vastu seista. Inimeste reaktsioon oli järgmine: Töökoht on sul siis juba olemas, jah? Ah et ei ole veel!? Aga lapsele lasteaiakoht? Ka ei ole!? No mida sa seal siis tegema hakkad? Nii ei saa ju.
Saab küll. Kõige käredamas küünlakuupakases kolisin oma vana Audiga poja, hundikoera ja kogu eluks vajaliku tavaari Tallinnasse ja sellest hetkest, kui viimane kilekott ja pappkast toanurgas seisid, teadsin: olen kohal, õiges kohas. Poolteise kuu pärast leidsin endale tööd, isegi mitme firma juures korraga. Ja lapsele sain lasteaiakoha kolmanda telefonikõne peale, ilma igasuguste tutvuste ja tugivõrgustikuta.
Olen veendunud, et mind aitas mu sisemine veendumus ehk tõepoolest: võimatu on ainult see, mida me võimatuks peame.
Soovimisel tasub meeles pidada, et imed ei juhtu üleöö. Meie aju vajab aega uute mõttemustrite omandamiseks. Selleks tuleb teda järjepidevalt treenida, et nn vanad sõltuvusteed uutega asenduksid. Saksamaal asuva Max Plancki nimelise instituudi andmeil vajavad närvirakud ajus ühte ööpäeva, et hakata kontakti vahendama üle nn uue kanali.
Ühtlasi tuleb soovimisel meeles pidada n-ö universumi enda korrapärasuse reeglit, mille kohaselt ei saa toimuda midagi, mis oleks vastuolus kõrgema hüvangu seadusega. Seega ei saa minna täide ükski soov, kui see kahjustaks samaaegselt kedagi teist.
Inimeste võnkesagedus muutub
Igaühte, kelle suhtes me sisimas sümpaatiat tunneme, ei tasu veel enda hingesugulaseks pidada. Pigem tuleneb see sellest, et inimesed võnguvad mingil hetkel sarnaselt. Nad igatsevad teineteise seltskonda, kuna neil on sarnased huvid või soovivad nad üksteisega mõtteid vahetada või lähedased olla. Kehtib n-ö võtme ja lukuaugu põhimõte — inimesed klapivad täpipealt ehk on teineteise jaoks „nagu loodud“! Ent mõne aja möödudes võib nii mõnigi endalt küsida, mis mind selle inimesega üleüldse sidus.
Pisipoeg kõhus kasvamas, veetsin lõviosa ajast üksinda oma metsatalus nokitsedes. Mu meeled olid hästi ergud ja tihtipeale oli kihk igat väiksematki ilu, mida loodus pakkus, kellegagi jagada. Mu tollane elukaaslane töötas välismaal ja lisaks füüsilisele vahemaale oli alanud ka emotsionaalne kaugenemine. Vestlesime õhtuti telefonis, ent tõelist sidet ei suutnud ma enda jaoks enam tajuda. Ühel vaimse arengu kursusel tutvusin mehega, kes oli tollel hetkel just „õige võti minu lukuauku“ ja ka vastupidi. Suhtlesime kolme kuu jooksul väga intensiivselt telefonitsi. Mina sain oma suhtlus- ja jagamisvajadust rahuldada, tema omakorda kinni haarata kellestki, kellega oli „nii kerge ja hea rääkida“, sest mehe koduelu kubises probleemidest. Niisiis täiendasime teineteise vajadusi suurepäraselt. Psühholoogilises mõttes võib seda perioodi vaadelda ka kui kaassõltuvust, ent energeetilises mõttes oli meie hingevõnge täpselt üks ühele. Tänaseks elan hoopis teistsuguses emotsionaalses ja füüsilises ruumis ning nii ka tema. Oleme mõlemad vahetanud elukohta ja oma eluga teineteisest sõltumata edasi läinud, ühisest võnkest pole enam jälgegi.
Pierre Franckh, Saksa koolitaja ja menuraamatu „Das Gesetz der Resonanz“ (’võnkesageduse seadus’) autor, seletab seda asjaoluga, et meie resonants ehk võnkesagedus on muutunud. Seega oleks utoopiline soovida, et me oma unistuste partneriga pidevalt ühtemoodi võnguksime. Pigem tasub oma unistuste inimese soovimisel lähtuda põhimõttest, et meie tulevane elukaaslane oleks keegi, kes meid meie enda sisemise kasvamise teel toetaks ja keda meie oleksime valmis toetama. Sellisel juhul on olemas kasvulava intensiivsele ja teineteist täiustavale suhtele. Ilma hirmude ja peitusemänguta muutub elu kergeks ja muretuks, koos avastatakse maailma ja iseennast ning inimestest saavad aja jooksul parimad tee- ja hingekaaslased.
Telli soovid õigesti!
Felix Sendner, raamatu „Soovimise tõelised saladused“ autor toonitab, et enne soovima hakkamist tuleks täpselt üle vaadata oma hetkeolukorra probleemid. Mis minu elus puudub ja mis paneb mind mingit soovi soovima? Mida ma selle puuduse kõrvaldamiseks ise ära teha saaksin ja millest on see puudus tingitud? „Mida selgemalt ja täpsemalt me oma olukorra ära tunneme, seda täpsemalt saame oma soove formuleerida!“ Kui olevik on niivõrd problemaatiline, et me tahaks sellest pigem mööda vaadata, saab selline hoiak nii või teisiti pidurdavaks asjaoluks soovide „õigel tellimisel“.
Külgetõmbeseadus kehtib nii teadlikul kui ka alateadlikul tasandil ja kui alateadlikku ei ole võimalik oma kontrolli alla painutada, siis teadlike valikute abil saame oma elu heaks paljutki ära teha. Me loome oma olevikku, seda pidevalt — iga tund, iga minut, iga sekund –, ja ühtlasi ka oma tulevikku. Meie ees on avatud kogu võimalikkus oma avaruses ja me saame pidevalt teha valikuid, milliseid iganes, lõpmatult paljude teedega ristmikul. Sõltub igaühest endast, kas lasta end suvalisel voolul lihtsalt kaasas kanda või hakata mõtte ja südamesoovi jõuga oma jõesängi ise kujundama.
Võimalik, et eduka soovimise saladust teadsid juba meie esivanemadki, sest kust muidu pärineks eestlaste vanasõna „Igaüks on oma saatuse sepp“. Miks mitte siis korraga elada juba oma unistuste elu?
Pierre Franckhi soovide täitumise seitse reeglit:
1. reegel. Usu oma soovi
Alustada tasub pigem „väiksemate soovidega“, see lubab jääda mänguliseks ning ei tekita hirme ega klammerdumist, mis kahandaksid soovide edukat täitumist.
2. reegel. Õige sõnastus
Tuleb kasutada mina-olen-põhimõtet ning soovida olevikus ja mitte tulevikus (mina olen terve, mitte ma saan terveks). Mina-tahan-vormi ei maksa kasutada, sest see on ainult tahtmise, mitte olemise seisund (mina tahan rikas olla asemel kasutada mina olen rikas). Soove tasub paberile üles märkida, sest sedasi manifesteerime neid. Sõnastus peab olema selge, lühike ja täpne.
3. reegel. Tänamine
Tänusõnad paberile kirjutatud soovi taga on eduka soovimise kiirendi, sest tänamise kaudu suudame märgata meeldivat. Tänamise läbi suurendame kõigi häid asju, mis meil juba on, seega suurendame positiivset energiat. Positiivne hakkab tõmbama positiivset ehk küllus küllust.
4. reegel. Mõistuse veenmine
Tähtis on sisemine veendumus, et meil on õigus oma soovile ja et see on alati saadaval. See, mida me mõtleme, ka materialiseerub, sest iga soov on energia.
5. reegel. Usalda, ära kahtle
Kahtleminegi on omamoodi uskumise liik, ainult et negatiivse märgiga. Kui tahetakse edukalt soovida, on oluline kahtlusi mitte toita.
6. reegel. Avatud nö juhustele
Ükskõik, mida me südamest soovime, see läheb täide, ja universum valib soovi kättetoimetamiseks kõige lühema tee. Ainult et see võib juhtuda üsna ootamatul hetkel ja ootamatus kohas. Et oma soovi täitumist ära tunda, tasub olla avatud, sest kui vaadata kogu aeg vaid ühes suunas, võib juhtuda, et soovi n-ö üleandmine jääbki märkamata. Kõige kindlamini toimub „saadetise kättesaamine“ intuitsiooni abil. Ükskõik kui naeruväärne, piinlik või kummaline meile esimesel hetkel meie sisemine vajadus ei tunduks, on oluline seda järgida.
7. reegel. Tõeliste, suurte soovide väljaselgitamine
Soovist, mis pole kooskõlas meie sisemise minaga, ei ole mingit kasu. Niisamuti soovidest, millega püüame oma elu puudujääke korvata — ka iga puudujääk on tulnud meile midagi õpetama ja enne, kui me pole oma õppetunnist aru saanud, ei vii defitsiidi korvamine üha uute soovidega meid edasi. Pealegi — kui oleme saavutanud tõeliselt sisemise valmisoleku, ei peagi me enam midagi otsima, sest „õige“ leiab meid ise üles.
