Kunagi,kui mul kass ja koer olid,tahtsid nad kogu aeg minu juures magada ja kui muidu ei saanud,siis salaja,tylitsesid lausa,et kes-kuhu ja millal.Ega pattustest puudu polnud.
kui oli nende arust vaja pattust teha,siis oli soprusliit nii tugev neil,et kass ajas asja laua pealt voi ykskoik kuskohast maha ja koer naris puruks ja siis kui koju tulin,olid molemad nii yksmeelselt silmapiirilt kadunud.Pahandusi nad tegid,aga armsad olid sellegi poolest.Loomad saavad vagagi hasti aru,mida nad tohivad ja mida ei-aga ikka teevad,tapselt nagu inimesed