Oi jah, nüüd siis on see aeg käes, millal mu armas vanaema lahkus meie hulgast!  Ma vabandan kui ma valesse kohta postitasin selle, aga ma ei taha muud kohta ära läbustada sellega. Mul tegelikult hing ei ole piinades sel korral, tunnen isegi kergendust, et ta piinadest pääses lõpuks sest olin ausalt õeldes mures, et kaua vaene hing veel kannatama peab ja ma isegi palusin ka Taevaisa, et ta mu vanaema peale halastaks, näed võeti kuulda mind, saab nüüd puhkama minna oma tütre juurde. 
Sellega seoses veel, ma olen pisut segaduses siin, ma ikkagist ei ole mingeid vaimseid meeli omal ära kaotanud, sest nüüd paar päeva tagasi juhtus üks naljakas lugu. Kuna mul ei ole võimalik olnud tihedamini vanaemal külas käia olnud ja kui eelmine kuu ka käisin ära tundsin ma suurt tühjust hinges sest ta ei tundnud mind ära enam, ega saanud aru üldse et ma seal viibin (veel rohkem sassis omadega). Ja nii ma otsustasin, et kuna mitte seda valu rohkem tunda nii pea, siis järgmine kuu teda jälle vaatama, sest pean ju ennast rasedana emotsionaalselt hoidma. Nii see-selleks. Noh siis ma ikka rääkisin siin vahepeal vanaemast, ikka elavate kirjas, et vanaema ees ja taga ja vanaema ütles ja tegi kui kodus oli jne, jne. Aga nüüd eile ja veel üks päev tagasi juhtus nii kus ma mainisin teemat vanaemast mineviku vormis, ma raputasin pead ja ütlesin siis ise veel muiates et ma vana lollakas matan juba vanaema eos maha, et ta pole veel ju surnud, et miks ma siis teda mineviku vormis mainin "Kui vanaema veel elas". Ja teine seos on ka veel see, et eile oli mu kadunud ema sünnipäev, lükkasin seda küünla põlema panemist muudkui edasi ja lõpuks magama minnes ma nihelesin ja nihelesin süümekad rinnus pitsitamas, terve öö vähkresin voodis. Ja kolmas seos oli see, et meil see tahvelarvuti oli ööläbi loll valmis, ekraan muudkui aga põles ja ma ei viitsinud öösel teki alt välja ronida et seda kinni panna. Hommikul kustus kenasti ära, ise ma veel mõtlesin et ei tea mis sellel hakkas, õeldes et see pole veel kordagi nii segaselt käitunud. Mingit kella teemat ajas, et see kokku jooksnud. Ma ei saa aru mis see kell siia puutus. Kella ma enam ei mäleta. Mulle õeldi vanaema surmaajaks hommikul kell seitse, aga ise ma arvan seda, et mu vanaema andis mulle juba öösel teada oma lahkumisest siitilmast, ja hommikul mulle enne ühteteist helistati vallast ja õeldi et vanaema on surnud. Eelaimdused ja märguanded käivad siis ikka nagu kord ja kohus käsikäes.
Ise olen ma tegelikult maru rahulik, ainus peavalu on matused ja asjade korda ajamine pluss notari juurde minemine, aga mul toetajaskond õnneks suur ja tunnen et kindel tagala on olemas ja seesmilt kuskilt tuleb ka see suur jõud ja vastupidavus. Ainult miks mul on kurb meel natukene, siis sellepärast, et ma ei jõudnudki teda selles kuus ennem vaatama minna nagu lubasin  ja nüüd siis sedapsi peame kohtuma, saates teda tema viimsele teekonnale. 
Õiget leinamist ma nagu ei tunne hinges, et peaksin leinama või nii. Võtan asju kaine mõistusega ja tean ning lepin paratamatusega, sest selline on ju elu ja surma seadus. Tagantjärgi võin vaid nii palju õelda, et tunnen vanaemast puudust küll, aga rahuldust tunnen seepärast, nüüd ta vähemalt saab peagi puhkama minna oma kallite juurde, oma vanemate, tütre ja mehe juurde. Ta oli väga kallis mulle.