Loodan, et keegi ei pahanda,et teksti kopin:)

Paljud inimesed soovivad teada, mis juhtub, kui nende füüsiline keha sureb. Füüsiline keha sellepärast, et meil on olemas ka hing. Kui nüüd veelgi täpsem olla, siis meil on ka 5 erinevat "keha": füüsiline keha, eeterlik keha, astraalkeha, vaimne keha (mental) ja vaimukeha, mis siis talletab meie eelmised elud ja mälestused.

Nüüd aga tagasi küsimuse juurde. Statistika näitab, et aastatel 1980-1981 on USA elanikest 15% inimestel esinenud surmalähedane kogemus. Saksamaal tehti 2001. aastal uuring, kus 4% inimestest olid olnud kliinilises surmas. Ülemaailmselt võib see protsent olla kusagil 9% ning kindlasti natuke rohkemgi. Ma ei räägi teile täna inimeste individuaalseid lugusid, vaid toetun faktidele, et 90% inimestest, kes on olnud kliinilises surmas, räägivad peaaegu et identset juttu. See on protsess.

Kui nüüd õigesti mäletan, siis tehti suur uuring, kus kuulati ära 4000 inimest, kellel on olnud surmalähedane kogemus. 90% inimeste jutust olid väga sarnased, mille tulemusena õnnestus panna kokku järjekord koos kirjeldustega. 10% lugudest olid seletatavad või oli tegu millegi muuga. Toon nüüd kirjelduse haiglas surnud inimestega. Igatahes kui inimene suri, nägi protsess välja nii:

1) Hing lahkus kehast. Paljud räägivad, et alguses nad ei saanudki aru, mis nendega lahti on. Hing tõuseb kehast välja ja sa näed kedagi haiglavoodis lamamas, ning ei saa aru, mida need arstid selle vaese inimese ümber teevad. Sa kuuled läbi seina teisest ruumist kõlamas enda nime. Kuuled, kuidas sinu lähedased sinust räägivad. Sa hakkad taipama, et see oled sina, kes seal lamab. Sellel hetkel sa mõistad, mis lahti on. Sa ei tunne hirmu, sa tunned kergendust ja sind valdab rahulolu.

2) Su hing liigub edasi. Seejärel hakkad tajuma oma elu sünnist kuni käesoleva hetkeni. Su elu jookseb niiöelda su silme eest läbi. Sa näed kokkuvõtet oma sellest elust.

3) "Kohtumõistmine", see tähendab, et sa näed teiste inimeste kannatusi, mida oled oma elus neile põhjustanud. Näed, kuidas need inimesed on sinu pärast ennast tundma pidanud, ning see pidavat olema ebameeldiv protsess. Seda, mida sinule tehti, seda sa ei näe. Nähakse ainult seda, mida sina oled põhjustanud oma ütlemiste, käitumise või tegudega.

4) Hing liigub edasi ning näeb teatud valgust. Sellele järgnedes jõuab inimene mööda tunnelit kohta, kus kõikjal on väga ere. Ta näeb enda ees ühte valget "figuuri", mis on "eredam kui 100 päikest". See on sinu kaitseingel. Kaitseingli kõrval on sulle tuttavad hinged, sinu hing pidavat lihtsalt teadma või tunnetama neid. Nad on väiksemad kui kaitseingel, aga sa tunned nad ära. Need on sinu sugulased ja lähedased siit ja eelmistest eludest, kes on sulle vastu tulnud. See pidavat positiivses vormis väga emotsionaalne hetk olema! Sul ei ole hirmu, vaid ainult head emotsioonid.

5) Sa suhtled nendega telepaatiliselt. Nad räägivad sinuga ja annavad mõista, kui tuled nendega läbi "hingevärava", siis tagasiteed enam füüsilise kehani ei ole. Sind valdab jätkuvalt tohutu kergendus ja heaolu tunne.

6) Kaitseingel räägib sulle sinu lõpetamata ülesannetest ning annab mõista, et sind läheb veel vaja mingil põhjusel elavate maailmas. Ta küsib, kas soovid tagasi minna? Tavaliselt inimesed vastavad sellel hetkel "Ma ei tea". Kaitseingel saadab inimese tagasi ning inimene ärkab kliinililisest surmast üles. Ta võis kliinilises surmas olla 30 sekundit kuni 3 minutit, aga astraalmaailmas on selle aja jooksul see protsess läbi käidud, sest seal aega kui sellist ei eksisteeri.

Internetist otsides leiab palju lugusid inimestest, kes räägivad oma surmalähedastest kogemustest, ning kuidas nad kohtusid oma surnud sugulaste ja kaitseinglitega. Nüüd siis teate, et pole vahet, mis sinule tehakse, vaid mida sina teistele teed. Olge üksteise vastu head ning teadke südamest, kust te tulete ja küll teile meenub.

Nüüd vastan kummituste kohta. Paljud on küsinud, et miks kummitused olemas on ja miks nad ei ole edasi pääsenud? Need on eksinud hinged. Kui oled saanud ootamatult surma ja enda arvates elad veel, ei teadvusta sa endale, mis juhtus ning sinu hing satub segadusse. Näiteks kui inimene jõhkralt tapetakse, siis ta hing on nii räsitud ja täis õudust, ta jääb samuti ekslema astraaltasandile - need on eksinud hinged, kes ei leia teed valguseni või ei tahagi leida. Lisaks mainin ära, et surnud inimesi ei tohi kinni hoida ka lähedaste poolt. Kui inimene sureb, siis tuleb mingil hetkel talle soovida hingest parimat ja tuleb teada, et ta leiab tee valguse poole. Kui aga lähedased muudkui surnud inimest alateadvuses tagasi kutsuvad ja karjuvad teda, siis ei suuda hing edasi liikuda. Tuleb lasta hingel minna ja tema eest palvetada.

Vaimumaailm on kõigest neljas dimensioon, kuhu suubume tagasi, kui sureme. Sealt oleme me tulnud ja sinna läheme me tagasi, et tõusta kõrgemale teadvusele või laskuda madalamale, kolmandasse dimensiooni ning sündida uuesti. See kõik on laias mõistes seotud. Praegu teevad "inglid" tööd selle nimel, et kaotada jäädavalt neljas dimensioon, et kõik hinged ja füüsilised kehad suudaksid õigel hetkel tõusta korraga viiendasse dimensiooni.

See aeg ei ole kaugel, kus meie chakrad avanevad ja me oleme taas ühenduses universumiga. Praegu teadke, et meid on välja lõigatud sellest. Oleme nagu lambakari, kes arvavad, et kõik peabki nii olema, nagu ta on. Siiski on lambakarjas olemas ka mustad lambad, kes erinevad massist, ja meil on samuti karjused, kes meid "valitsevad". Ärgake ja uurige rohkem, kui meie teadvus tõuseb massiliselt, siis tullakse ja räägitakse meile tõde. Praegu vibreerime madalal sagedusel, kuid evolutsioon on tulemas ja varsti enamus meist teadvustab seda! Meie head sõbrad Lemuuria ja Atlantise aegadelt on meie ümber alati olnud. Me ei näe neid kindlatel põhjustel, kuid teadke - nad on meie ümber meid valvamas ja kaitsmas! Te ei ole kunagi üksinda! Te ei sünni siia üksinda, ning te ei ole peale surma samuti üksinda! Kaitseinglid on teie ümber alati olemas! Ma luban

 

  Kordamine on...

Aitäh jagamast.
Jah, just seda vajalik meeles pidada: pole vahet, mis sinule tehakse, vaid mida sina teistele teed.

Vahel olen tabanud ennast mõttelt:kui surmajärgset aega ilusaks peetakse, miks siis inimestel on ikkagi surma ees hirm, miks tahetakse ikkagi ihust ja hingest elada kaunil Maal. Selles elus siin ja praegu.

Maal on kõik päris, mitte energiast. Maiste inimestena tahame me (ikka veel) süüa päris apelsini, mitte energiast loodud. Päris meres sulistada, päris lille nuusutada jne. Hirm surma ees on inimesesse kodeeritud selleks, et inimesed liiga kergekäeliselt ei valiks vabasurma. Suremine olevat tegelikult üldse mitte ebameeldiv. Olen nii lugenud.

Oleneb muidugi milesse surra. Surm jah ise ei ole valus. Aga kui surra valudesse siis see on ikka valus. Valus on näiteks see, mis eelneb ennem surma. Kui mina surin oli mul ennem nii valus, et ma mõtlesin, et see on nii valus kui ma eales suudaks valusamat valu ette kujutada ja siis läks see suuremaks ja jällegi suuremaks. Ja igakord ma mõtlesin enam suuremat valu ma välja ei kannata. Aga valu läks jälle suuremaks ja nii 20 korda. Kuni ma lõpuks ütlesin : Nüüd aitab ma enam ei suuda.

Siis ma surin ja tuli valgus ja valu kadus.

Ma olin operatsioonil..

Ega teadjamad inimesed ilmaaegu ütle (mina ka), et ei karda surma, vaid suremist. Mõni sureb, mitu aastat jubedaid valusid taluma pidades.

Leidsin samuti ühe lingi kus on kõik tema artiklid ja palju muud huvitavat:
http://hingemaailm.ee/

Ütlen selle kõige loetu peale:Kuidas ma sind armastan, Elu, just siinsamas siin ja praegu, Maa peal!