Veega seotud unedest tuleb mulle meelde näiteks, kuidas ma Emajõe ühe kevadise üleujutuse paar kuud ette ära nägin. Tolles unenäos ma sõitsin süstaga jõel ning osa puid tundus olevat keset vett. Kevadel nii juhtuski. Jõgi kerkis üle kallaste ja ma käisin süstaga luhtadel sõitmas.

Aga läinudöine stseen oli kah huvitav. Seekord olin unes kusagil matkal. Õhtupimedas laagri lähedal jalutades kohtasin kampa mingeid tegelasi, kes ühel hetkel hakkasid helendama ja siis muutusid pisikesteks, eredateks tulesädemeteks. Miskipärast arvasin, et nad on Tuatha De Dananni rahva seast (Tuatha De Danann on üks keltide haldjahõim). Kui nad olid sädemeiks muutunud, tundus alguses, et nad tahavad ära minna, igatahes tantsisid nad pilvena mu lähedal ja hakkasid tasakesi eemalduma. Lootes olla viisakas ma tõstsin käe ja viipasin neile hüvastijätuks. Kuid siis nende minekusoov kadus nagu niuhti. Ma tundsin, et tõusen õhku. Jalad hakkasid käima nagu kõndides ja madalal maapinna kohal hakkasin üsna suurel kiirusel edasi liikuma, tantsiv sädemepilv mind saatmas ja ilus, techno-laadne muusika taustaks kõlamas. Märkasin, et kui ma ise suunda ei kontrolli, kisub mu kurss vägisi paremale ja otsekui ringiratast, kuid tundus, et laagriplatsi suunas ma ei liigu. Seega võtsin kontrolli enda kätte ja hakkasin ise suunda määrama. Palju abi sellest polnud, ümbrus muutus võõraks. Sädemepilv tantsis endiselt mu kõrval, vahel maad puudutades ja murule suuri kõrbenud laike maha jättes. Lendasin seal tükk aega ja nii kaua, kuni lennu pealt ärkasin.

Täna nägin unes,et sirelid õitsesid.Oli ikka ilus.Helelilla unenägu:)

oli tõesti ilus

Minu unenägu on väga veider, eile nägin, kuidas koer oli 3nda või 4 korruse katusel ja seejärel hüppas alla ja niuksumine oli kohe järgi.
Maja ei põlenud ega midagi muud, mis oleks sundinud seda koera alla hüppama. Jutt oli ka taustaks veel, aga ei saa aru mis see võiks olla. Koer on kui truu sõber kes ennast ohverdab, kui vaja, unenäos on need aga midagi enamat, Hingekarjane.

Mul oli täna nii kummaline unenägu. Olin peiedel, teadsin, et on peied, aga kelle oma, seda ei teadnud. Aga meeleolu oli seal selline rahulik jarõõmus, mitte kurb. Ja see toimus nagu minu lapsepõlve sõbra majas, kes ise oli ka seal, ainult et tema oli ikka lasteaialaps, aga mina oma praeguses vanuses (ei ole teda pärast lasteaeda rohkem kohanud, kuigi pilti olen näinud, seega tean, milline ta nüüd välja näeb). Samas imetlesin seal tema naise tehtud kardinaid, kardinad jäid eriti meelde, hästi ilusad olid. Naist ennast kohal ei olnud. Nii imelik unenägu, aga ei oska jälle midagi välja lugeda.

Nägin täna väga veidrat unenägu. Väga lühidalt:
Kõikidel inimestel olid mingid varjud, kurjad varjud. Oma puudutusega sain ma need varjud ära kaotada, aga need varjud ikkagi levisid kuidagi moodi.

Nägin täna unes erinevaid unesid bussiga sõitmisest, ühesõnaga: terve öö vist sõitsin bussiga . Ühes sellises unenäos ütles üks naine, et ma jätan oma lapse sinu hoolde. Ja siis äkki see laps istuski minu kõrval ja ta oli tavamõistes mingi puudega, nö. vaimse puudega. Kõrvalt keegi käsutas, et räägi temaga, minu sees kihvatas, et küll ma ise tean, oskan puudega lastega suhelda. Siis ma lihtsalt vaatasin tema silmadesse ja ma tundsin suurt-suurt armastust tema vastu, kogu minu olemust valdas eriline tunne, ma hakkasin nutma, aga mitte haletsusest ega kurbusest, vaid pigem äratundmisest. (Nö. reaalses elus on mul samuti, kui näen puudega inimesi, ma tunnen nende vastu suurt armastust ja sageli nagu nutan sisemuses, ei oska seletada...). Ja minu üllatuseks oli bussis veel teinegi puudega poiss, temal oli just häälemurre olnud, rääkis vastava häälega. Küsisin tema käest, kas talle laulda meeldib. Tema küsis vastu, mis laulmine tähendab. Mina siis ütlesin, et muusika. Selle peale ta vastas, et enne meeldis, aga enam ei saa ja näitas kurgu peale. Mina lohutasin teda, et häälemurre on normaalne ja varsti saad jälle laulda... Oehhh... siiamaani see eriline tunne sees, unes tundsin ka nagu reaalselt kogu keha ja Hingega.