Rosetta ,mul on sinu pärast väga hea meel ,oled arengus tohutute hüpetega edasi liikunud, kullapai!

Huvitav,Patience!

 Noh, Patience. Paistab, et lasteaed suletakse õige pea ja lapsed lähevad koju.
Kui asja äsjatoimunu valguses seirata...

Selle une kohta...vaat kui inimene on jõudnud oma arengus väga palju teistest ette, juhtub et enamus ei mõista teda ja on oht et ta sulgub omasse maailma, tunneb end üksildasena...kuigi tema sarnaseid on veel...nii et tuleb otsida enda sarnaseid, neid ON...

Mina sõitsin liftiga väga kõrgele ja kaasas olid mul kaks suurt ja musta värvi spordikotti, tulin liftist välja ja unustasin need tohutud kotid lifti,otsisin neid ,aga ei leidnudgi enam neid kotte....

 Nüüd on aga missioon omaette leida need sarnased ilma mingisuguste popularsete "tule siia ja tee seda" liikumisteta.

Eks need sarnased leiab ka siit foorumist, kui tunnetad, et jutt sobib, võib ju rohkem suhelda...mul oma näiteks "salablogi", mitte see mis siin avalikult on, kes seda soovib lugeda võib mulle teada anda...kuigi ega seal midagi "erilist" ei ole, sest A ja B on ammu läbi võetud, seda on kõik/paljud raamatud täis...

Üks eriti hea uni, mida nägin kui olin õhtul paberile kirjutanud "Kas mul on vaja meest?" Ärgates ma nutsin ja löristasin veel tükk aega pärast seda....
Elasin seitse aastat Viimsis. Tänaseks on maja maha lammutatud, kuid suvila koos hoovist osaga, on endiselt alles. Meil oli koer ja kass. Pärast seda kui vanemad lahutasid jooksis koer Pirital jalutades rihma otsast ära ja jäi kadunuks (isa jutu järgi). Kass aga ei kannatanud korteris elamist ja ta toimetati maale naabrite juurde, kus ta varsti suri. - nüüd aga asun unenäo juurde.

Jalutasin Viimsi suvila poole, mis oli nüüd mu kodu. Aias oli koera kuut. Vanaema ja ema olid mulle koertevarjupaigast noore koera võtnud ja mulle üllatuskingi teinud. Koer oli väga nõrk oma kuudis, nägi välja nii armetu ja kondine. Võtsin ta rihmast ja me läksime jalutama. Imekombel liikus ta kiirelt ja paistis, et ta kosub ning esialgne mulje nagu oleks ta vana ja nõrk muutus...
Ta võttis kiirelt õppust - ei tirinud mind põõsastesse ja nuuskis teeääri. Aina kiiremini ja elurõõmsamalt. Siis hakkas ta mind -  pärast pilguga luba küsimist - ranna poole tõmbama. Ma mõtlesin "Just seda ma ju tahangi - Tahan joosta, tõmbele järgi anda". Ja me jooksime
Nii kuidas jalad kandsid. Ta keeras ühele tundmatule, künklikule ja liivasele teele. Jooksime aina edasi, meil oli tohutult lõbus. Siis korraga olime kuskil laias tornis ja tormasime mööda keerdtreppi alla poole. Kaotasin ta silmist ning lasin rihmast lahti... teadsin, et side meie vahel on nii tugev, et seda ei saa murda miski.
 Kui alla jõudsin, taipasin, et olin talle teadmatult haiget teinud. Ma ei arvastanud rihmaga, mis näis olevat kummist. Ta vaatas mulle otsa oma ustavate silmadega....................... tuli minu juurde, ma kükitasin ja silitasin tema pead oma reiel. Ei palunud vabandust...... meie vahel oli ju nii tugev mõistmine.
Minu koer istus minu ette, tõstis oma käpad minu põlvedele ja tõusis minusse. St. tema teadvus ja minu oma sulasid ühte nagu me kehadki. Ja ta sai osaks minust -see lõbus olend olen nüüd mina. Me oleme üks. Ja siis tuli minna kuhugi auditooriumi ruumi ja edasi elada igapäevast argielu.

Ma mäletan täna öisest korraks suikumisest ainult seda, et ülemus käskis mul korralikult lume ära rookida, et tema saaks puhta jalaga autost väljudes oma teekonda jätkata