Oli aasta 1993. Istusin oma ühetoalise korteri esikus tugitoolis ja kudusin kampsunit. Toas magasid minu kaks last, kell oli umbes üksteist õhtul. Äkki tundsin, et keegi liigub toas, avasin ukse praokile, uksevahelt vaadates, seisis toas minu vastas kapuutsiga tume kuju, nägu tal ei olnud. Esimese hooga tahtsin kööki põgeneda, kuid siis jõudis minuni teadmine, et kui põgenen, on minuga kõik! Säilitasin rahu ja trampisin jalgu, nii nagu hirmutatakse loomi, kõtt-kõtt. Ja kuju liikuski aknast välja, kardin järele lehvimas.
Avasin silmad, olin oma voodis, ja siis tulid küsimused, kuidas ma voodisse sain? millal ma riidest lahti võtsin? mis öösel juhtus?

Peale seda läksin kuuma vanni...üks ehmatav unenägu oli hiljem veel, õnneks ülejäänud juba palju leebemad.

Jaa, sellist kapuutsiga on kohanud ka väga paljud teised, olen palju juhuseid kuulnud kus seda tegelast nähakse nii unes kui ka tavasilmaga. Olen ise ka temaga kokku puutunud. Ta otsib lapsi. Õnneks ei julge see olend Inimese tahtele vastu astuda ja mitmed on pannud käe oma lapse peale (kui too küünitab lapse poole) ning lausunud: "Ei puutu minu last." Ja siis see kaltsuke lihtsalt eemaldub kas aknasse või nurka või peeglisse ning enam tagasi ei tule.

Igatahes pole vaja selliseid karta, nad on ikkagi mittetäisväärtuslikud olendid ja Inimesele, kui Jumala Lapsele, pole nendest erilist ohtu.

Inglite kaitset ja Jumalikku Valgust!

Niimoodi sõtkuvad siit ilmast lahkunud hinged, kes pole edasi saanud. Neid ei pea kartma, võib mõttes nad ära saata, et rahu tema hingele, mõned kasutavad kõristit, mõned põlevat küünalt.

Küünlaga tuleb läbi käia kõik toanurgad ja taotlus peab ka olema. Öeldakse, et seal kus küünal särisema hakkab, seal miskit on.