Mitmeid aastaid tagasi juhtus selline lugu, et ärkasin keset ööd üles ning tundsin, et ei suuda end liigutada, nagu oleks kogu keha halvatud. Proovisin kogu jõudu kokku võttes oma kätt tõsta, aga käsi lihtsalt ei liikunud. Hetkeks oli ka tunne, et ei saa hingata, rääkida. Ja hästi külm oli. Minu jaoks kestis seisund pikka aega, kuid reaalselt vist siiski mitte. Lõpuks jäin magama. Mõnikord mõtlen selle peale ning tekib pisike hirm, et äkki juhtub veel nii. Ei ole just meeldiv, kui kontroll enda üle kadunud on

Selles samas majas olen näinud sinist valgust aknast sisse paistmas ning õhtuti on ebamugav magama jääda, kõhe on. Kui olin  teismeeas, siis kuulsin, kuidas minu nime pidevalt korrati, kuigi inimesi toas ei olnud. Nagu kummitustemaja

(loodan, et seekord sai postitus õigesse kohta )

Tuttav lugu. Ma olen mitu korda seda tundnud, et oled nagu poolärkvel ja liigutada ei saa. Mul kaasneb sellega veel undamine ja vilin kõrvus. Mõne aja pärast ärkan päriselt üles.
See oleks nagu une ja ärkveloleku vaheline seisund. Viimati tundsin seda paar aastat tagasi ja esimest korda siis kui laps olin.

Olen ka selliseid asju kogenud. Mina olen tajunud kellegi kohalolu. iga kord erinev energia, see ei pruugi olla sama. Keegi lihtsalt hoiab sind energeetiliselt nii tugevalt kinni, et sa oled sõna otseses mõttes halvatud selleks hetkeks. Tunne määrab, kui energia on negatiivne ja tunne paha, siis on tegemist madalama tasandi astraalse olevusega, kes vb tahab sinult energiat, abi..jne
 Kes on tajunud näiteks surnut oma energiakehaga oma voodi juures istumas, see teab, et algul peaaegu ei saa ennast liigutadagi ja sõnu öelda, sest me ei ole harjunud infot sellisel kujul vastu võtma.

Kes sõna sõnalt läbi kroontsakra ingleid kanaldavad, eks need ka teavad, et esimesed korrad on energia nii suur olnud, et mine või hulluks:) ja seda heas mõttes:) tasapisi me harjume kõigega.

Läbi tundekeha on lihtsam vastu võtta, aga kui me oleme millegi sees terve oma olemusega, siis peame ennast vaikselt selle energiaga harjutama, seeläbi ka meie enda energia hulk kasvab, või õpime me seda lihtsalt suunama ja kasutama.

Ka mulle tuttav teema, kuna umbes 5 aastat tagasi sai kogetud seda asja kui öösel ärkasin üles ja ei saanud ei liigutada ega karjuda, ainuke asi mis suutsin oli silmi liigutada, ning tohutu pinge/valu lõi meelte kohtadesse mõlemale poole sihuke tunne oli et kohe lõhkevad veresooned sealt, oli tunne et kohe kohe kaotan teadvuse kuid liigutasin silmi siis ehk ainuke asi mida teha sain, et mitte teadvust kaotada, kuni läks üle kestis vast pool kuni täis minut, siis hingasin sügavalt sisse ja tuli uue lainega kohe järgi uus se kestis vähem, kui vabaks sain kargasin voodist püsti kiirelt kööki jõin natuke vett ja mõtlesin et mida teha tükk aega köögis tiireldes nihutasin voodi igaks juhuks teise kohta ja läksin teist pidi magama enam ei juhtund...
kui ei eksi siis see oli see kord kui silme ette tulid mul ka suurelt tähed, ma ei mäleta kas oli TELE või TULE teine täht jäi mul segaseks...

teine kord juhtus võibolla paar aasat tagasi või nõks rohkem ei mäletagi kuna täpselt, se oli ühel üritusel kus ööbimine oli koolimajas inimesi oli palju ja klassiruumid suht inimesi täis ikka, siis seal põrandal ma magasin ja unenäkku tuli inimene kes magas mu kõrval kohe natuke aega hoidis paralüseeritud olekus ja ärkasin üles, tegevus toimus une ja reaalsuse vahel, alguses arvasin et ei usu et ta midagi tahtlikult tegi tema aind magas nagu ka kõik teised, uinusin uuesti samasse kohta, juhtus sama asi, siis ma ei teagi mis ma mõtlesin aga viskasin kuidagi käega et vahet ei ole vast rohkem ei tule ja siis tuli jälle uuesti siis kui lahti sain paralüseeritud olekust kolisin kiirelt oma asjadega teise klassiruumi otsa laua peale seal ei juhtund midagi rohkem...