Kui noorest lapsest jutt käib? Alla kümneaastaseid eriti puhastada pole tarvis, nende kaitse tumedate jõudude vastu on hea aga muidugi võib olla ka erijuhtusid. Üle kümneaastast võib juba puhastada küll, eriti kui on tegu probleemsemate laste puhul.

See on vaid minu isiklik arvamus sest laste puhastamisega mul kogemusi pole. Puhastuse teeksin mina ikkagi lapse andmete põhjal, täisnimi ja sünnikuupäev ning samamoodi nagu täiskasvanule.

Mainiks veel ära ka sellise asja, et kui sõimelapsed nutavad palju, nagu ilma põhjuseta ja on millegi peale ärritunud siis võiks teha hoopis ruumile puhastuse. Lastel on küll hea kaitse aga samas, nad on puhtad ja neil võib olla ebameeldiv olla kui sõimetoas on palju mustust ja mitte kõrgvibratsioonilisi olendeid. Lapse tuba puhtana hoides on lapsel mõnus olla ja kasvada, ma usun, et lapsuke ka areneb kiiremini ja tulevikus on tal puhtamad mõtted.

Mäletan jah, et midagi sellist oli Nüüdseks on mul laste puhastamisega ka suuremad kogemused ja usun, et lastel on siiski suurem kaitsevõime, kui täiskasvanutel. See aga ei tähenda, et neile midagi kunagi külge jääda ei saa.

Mina isiklikult puhastaksin oma last enamvähem iga nädal, tihedamalt, kui on tunne, et talle miski ümbruses ei meeldi.

Kõigepealt ehk puhasta end ja oma kodu ise ja palu lapsele kaitset, koos Sinu kaitsega. Äkki aitab ka lapse Kaitseingli poole pöördumine . Ja ole oma lapsele nii palju kui võimalik toeks, räägi talle Loojast ja Inglitest, armastusest, rõõmust jne... Kui tunned, et on vaja siiski lapsele puhastust, siis vaatame edasi, eks.

Valgust ja armastust!

ma pigem arvan et lapsed näevad rahutut und kui neil elus puudub piisavalt turvatunnet. ei pruugi alati mustad jõud mängus olla ja mingitel võõrastel rituaale lapse peal teha ka ei soovitaks. vanem saab kindlasti panna tähele lapse vajadusi - räägi temaga, küsi mis muret teeb. paku turvatunnet, stabiilset peret, hoolitse et ta ümber oleks head kaaslased, et ta vajadused oleks täidetud. jälgi et laps elaks tervislikult ja tema ruumid oleks ilusad, puhtad, valgusküllased ja meeldivad. hoolitse et tal oleks aega ja võimalust olla üksi kui ta seda tahab, samuti et oleks võimalus olla meeldivate inimestega. hangi talle lemmikloom ja toalilli.  anna värsket õhku. kinnita lapsele et miski mida ta unes näob ei saa teda kahjustada, kinnita et sina kaitsed teda ohtude eest ja miski ei pääse sinust mööda.
hoia lapsest eemal hirmu tekitavad olukorrad, inimesed, filmid, kirjandus. okultism on ohtlik lastele. ära nõua temalt liiga palju.
kui tunned et elamus ei ole hea energia, võid ju puhastada, palvetada ja küünlaid süüdata.

ma pigem arvan et lapsed näevad rahutut und kui neil elus puudub piisavalt turvatunnet. ei pruugi alati mustad jõud mängus olla ja mingitel võõrastel rituaale lapse peal teha ka ei soovitaks. vanem saab kindlasti panna tähele lapse vajadusi - räägi temaga, küsi mis muret teeb. paku turvatunnet, stabiilset peret, hoolitse et ta ümber oleks head kaaslased, et ta vajadused oleks täidetud. jälgi et laps elaks tervislikult ja tema ruumid oleks ilusad, puhtad, valgusküllased ja meeldivad. hoolitse et tal oleks aega ja võimalust olla üksi kui ta seda tahab, samuti et oleks võimalus olla meeldivate inimestega. hangi talle lemmikloom ja toalilli.  anna värsket õhku. kinnita lapsele et miski mida ta unes näob ei saa teda kahjustada, kinnita et sina kaitsed teda ohtude eest ja miski ei pääse sinust mööda.
hoia lapsest eemal hirmu tekitavad olukorrad, inimesed, filmid, kirjandus. okultism on ohtlik lastele. ära nõua temalt liiga palju.
kui tunned et elamus ei ole hea energia, võid ju puhastada, palvetada ja küünlaid süüdata.

Kui ma Joonatani postitust lugesin, siis meenus mulle, et mina ise kartsin samuti lapsena igasugu asju, ka pimedust. Minul oli see suuresti tingitud väga elavast fantaasiast. Mulle piisas vähesest, kui minu fantaasia tööle hakkas, rääkisin igasugu asju kokku, näitlesin, "panin pirne", nii et kõik naersid. Samamoodi oli hirmudega - kui ma ikka midagi ette kujutasin, siis elavalt ja korralikult . Eks muidugi kaasa aitasid ka reaalsed asjad, näiteks sattusin ma nägema õudukat, milles hauast tuli käsi välja. Ja minu kasuisa, kes oli veel üsna poisike (23-aastane, kui me tema juurde kolisime) oma aruga müras meiega ja tegi igasugu lollusi, näiteks pimedas hiilis meie tuppa ja siis kapi tagant ilmus ootamatult tema käsi - loomulikult ma kiljatasin. Ja siis vennad teadsid, et ma kartsin igasugu asju, ning näiteks siis, kui ma tuppa tulin, roomasid ootamatult põrandal ja võtsid minu jalgadest kinni - ja taas ma kiljatasin. See kõik kokku mõjus minu fantaasiale lisaks. Nõnda ma siis päris tükk aega ei julgenud muud moodi magama jääda, kui panin teki üle pea ja olin teki alla krampis, surusin silmad kõvasti kinni ja lootsin, et jään kiiresti magama. Tihti aga und ei tulnud ega tulnud... Ema rääkis ikka, et mis sa kardad, siin ei ole midagi. Aga ega mulle ükski jutt ei aidanud, sest ega keegi minu kujutlusvõimet saanud ära võtta. Lõpuks ma lihtsalt enam ei kartnud, tulid muud asjad, mida mõelda ja millest fantaseerida . Vanaema majas aga oli tunda, siiamaani on, kellegi kohalolekut, seal on see hirm hoopis teistsugune...

Pikk jutt sai...

P.S. Ja turvatunne on tõepoolest meile kõigile oluline. Minu lapsepõlves oli väga palju nö. seiklusi ja tohuvabohu, eks turvatunde järele sai ka igatsetud. Ka see mängis rolli minu hirmudes. Mäletan, et tekiga oli nii turvaline, siiamaani meeldib mul end teki sisse mässida ja seal keras olla, on soe ja hea...

Tsiteerin: joonatan järgi jaanuar 04, 2013, 22:42:16

ma pigem arvan et lapsed näevad rahutut und kui neil elus puudub piisavalt turvatunnet. ei pruugi alati mustad jõud mängus olla ja mingitel võõrastel rituaale lapse peal teha ka ei soovitaks. vanem saab kindlasti panna tähele lapse vajadusi - räägi temaga, küsi mis muret teeb. paku turvatunnet, stabiilset peret, hoolitse et ta ümber oleks head kaaslased, et ta vajadused oleks täidetud. jälgi et laps elaks tervislikult ja tema ruumid oleks ilusad, puhtad, valgusküllased ja meeldivad. hoolitse et tal oleks aega ja võimalust olla üksi kui ta seda tahab, samuti et oleks võimalus olla meeldivate inimestega. hangi talle lemmikloom ja toalilli.  anna värsket õhku. kinnita lapsele et miski mida ta unes näob ei saa teda kahjustada, kinnita et sina kaitsed teda ohtude eest ja miski ei pääse sinust mööda.
hoia lapsest eemal hirmu tekitavad olukorrad, inimesed, filmid, kirjandus. okultism on ohtlik lastele. ära nõua temalt liiga palju.
kui tunned et elamus ei ole hea energia, võid ju puhastada, palvetada ja küünlaid süüdata.

Kui ma Joonatani postitust lugesin, siis meenus mulle, et mina ise kartsin samuti lapsena igasugu asju, ka pimedust. Minul oli see suuresti tingitud väga elavast fantaasiast. Mulle piisas vähesest, kui minu fantaasia tööle hakkas, rääkisin igasugu asju kokku, näitlesin, "panin pirne", nii et kõik naersid. Samamoodi oli hirmudega - kui ma ikka midagi ette kujutasin, siis elavalt ja korralikult . Eks muidugi kaasa aitasid ka reaalsed asjad, näiteks sattusin ma nägema õudukat, milles hauast tuli käsi välja. Ja minu kasuisa, kes oli veel üsna poisike (23-aastane, kui me tema juurde kolisime) oma aruga müras meiega ja tegi igasugu lollusi, näiteks pimedas hiilis meie tuppa ja siis kapi tagant ilmus ootamatult tema käsi - loomulikult ma kiljatasin. Ja siis vennad teadsid, et ma kartsin igasugu asju, ning näiteks siis, kui ma tuppa tulin, roomasid ootamatult põrandal ja võtsid minu jalgadest kinni - ja taas ma kiljatasin. See kõik kokku mõjus minu fantaasiale lisaks. Nõnda ma siis päris tükk aega ei julgenud muud moodi magama jääda, kui panin teki üle pea ja olin teki alla krampis, surusin silmad kõvasti kinni ja lootsin, et jään kiiresti magama. Tihti aga und ei tulnud ega tulnud... Ema rääkis ikka, et mis sa kardad, siin ei ole midagi. Aga ega mulle ükski jutt ei aidanud, sest ega keegi minu kujutlusvõimet saanud ära võtta. Lõpuks ma lihtsalt enam ei kartnud, tulid muud asjad, mida mõelda ja millest fantaseerida . Vanaema majas aga oli tunda, siiamaani on, kellegi kohalolekut, seal on see hirm hoopis teistsugune...

Pikk jutt sai...

P.S. Ja turvatunne on tõepoolest meile kõigile oluline. Minu lapsepõlves oli väga palju nö. seiklusi ja tohuvabohu, eks turvatunde järele sai ka igatsetud. Ka see mängis rolli minu hirmudes. Mäletan, et tekiga oli nii turvaline, siiamaani meeldib mul end teki sisse mässida ja seal keras olla, on soe ja hea...

Kasvasid suureks ja toredaks inimeseks ikkagi, nüüd ei pea tonte kartma sest tondid kardavad sind