Kas teile ei tundu, et praegusel ajal on sõpruse mõiste muutunud? Kuna kõigil on kogu aeg äärmiselt kiire, siis ei jõuta ennast sõprade tegemistega kursis hoida, ühised kokkusaamised, mis varem andsid energiat, on ka mingiks kohustused muutunud (jälle peab minema kuhugi), telefonis küll öeldakse, et peaks kokku saama, aga reaalsete tegudeni tihti ei jõuta.
Võib-olla on see vaid minu tutvusringkonnas nii, aga mulle näib, et siiski ka laiemalt levinud. Hakkasin sellele alles hiljuti mõtlema - mul on sõbrad, ma pean neid endiselt oma sõpradeks, me saame harva kokku, kirjutame või helistame mõnikord, aga me ei ole tegelikult enam üksteise eludes kohal. Küsisin endalt, aga vastust ei leidnud - kas see enam ikka on üldse sõprus, kui sõber ei jõua süveneda ega kommenteerida minu tegemisi või vastata minu kirjadele, mina aga ei lähe sõbra lapse sünnipäevale, sest - meil mõlemal on kiire...

Kurb on see 

Ei, loomulikult ei pea sõbrad kogu aeg ninapidi koos olema, aga päris paika see minu meelest ei pea, et sõbrad ei peagi midagi tegema, nad peavad olemas olema. Kui sõprade jaoks ei ole enam aega, sest kõik muud tegemised on olulisemad, siis ju enam ainult mõttes heade soovide saatmisest ei piisa. Mõnikord loevad ikkagi teod.

Selle kohta on hea vanasõnagi sõpra tunne hädas.