Tere.
Mul on üks mure, mis mind juba mõnda aega on vaevanud. Olen püüdnud ise sellele vastust leida, arutada, mõelda, inglitega rääkida. Palunud isa. Tunnen, et nad saadavad mulle vihjeid, millest võiksin kinni võtta või siis on see mu enda peegeldus, mis otsib meeleheitlikult vastust oma küsimustele. Kuid tulutult. Olen ikka veel nende samade küsimuste ees.
Olen iseenesest väga tundlik inimene, et aru saada, mis on ja mis pole. Kuid selles olukorras olen ma segaduses.
Mind on see mure ikka painama jäänud ja ma ei saa kuidagi sellest üle.
Usun, et igal asjal on siin mingi tähendus. Ja, et igal asjal on oma aeg ja koht.
Ehk leian siit abi oma küsimustele!
Mõnes mõttes tundub see absurdse soovina või lihtsalt mõtetuna, kuid minu jaoks on see praegu kogu mu elu.
Nimelt on mul mure armuasjades. Minu ellu tuli üks noormees
, kes pikalt püüdis, et mu tähelepanu leida. Mina aga püüdsin kõigest väest, et olla vaid sõbrad ja ei julgenud teda oma südamesse lasta. Kartsin, et saan haiget, et ta pole see õige jne. Kuid täpselt sel hetkel, kui olin selle välja öelnud, mõistsin, et tegelikult ta oligi juba jõudnud mu südamesse. Siis aga oli juba hilja, kuna tema oli suurema huvi kaotanud ja üritas minust end võõrutada. Mina aga hakkasin meeletult temaga koosveedetud aegu taga igatsema. Sest leidsin, et tegelikult on temas kõik see, mida ma vajan, mis mulle tema juures meeldib, mis mind mehe juures köidab. Kuid loomulikult oli ka takistusi, erisusi, mis tundusid nii võitmatutena. Ja kuna meis sel hetkel enam nii lähedast kooslust ei tekkinud, hakkasin ma ka ise end veenma tema mittesobivuses. Ja otsima kõikvõimalikke takistusi, miks me kokku ei sobi.
Kuid siiski, mida rohkem ma üritan end veenda, et ta mulle ie sobi, seda enam ma igatsen teda, milline ta minuga koos olles oli sest see oli see, mis läks mulle hinge ja nii sügavalt südamesse. Püüdsin seda tunnet analüüsida- mida ma siis tahan? Keda? Mida ma kardan?
Mingil hetkel olen valmis kõigest loobuma, et kokku saada, teisel hetkel jälle kardan, et ehk peaksin ma ta rahule jätma ja asjadel lihtsalt minna laskma. Kuid ka see ei toimi.
Olen püüdnud temaga rääkida- öelda, mida ma mõtlen ja tunnen. Kuid ma ei saa temalt vastust. Ta nagu ei ütle mulle ära, kuid lahti ka ei lase. Hoiab teatud ühendust, on mu jaoks olemas- kuid ma ei näe enam tema entusiasmi, tema kirge asjade vastu...
Kardan, et kas tõesti tegin ma talle niivõrd haiget, et ta on end sulgenud. Kas ta enam end avab? Mida ma peaksin tegema?
Ma ei tea, kas see ongi nüüd minu karistus.
Sellegipoolest tunnen ma temaga väga suurt sidet. Ma ei saa temast loobuda kuid ma ei saa ka teda endale. Kas see jääbki nüüd nii???
Nagu see oleks üks suuremaid puslesid mu elus, mis määraks mu edasist elu. Või on kellegi või millegi eelmise elu pooleli jäänud jätk...
Mul on raske minna oma eluga edasi, sest ta on kogu aeg mu mõtteis. Ma näen seda olukorda filmides, muusikas, raamatus...
Miks ei saa ma sellest üle. Kuidas ma selle lahendama peaksin.
Tahan vaid õnne ja armastust nii talle kui endale.
Kas see on veel võimalik? Kas me leiame oma õnne?
Ehk oskab keegi selgeltnägija mind aidata. Näha seda, mida meie ei näe. Olgu see vastus missuguune kuid ma vajan midagi, et edasi minna!
Olen ülimalt tänulik igasuguse info eest, mis aitaks minu puslet lahendada!
Olgu inglid teile saatjaiks!