Jah, just, see on absurdne aga tõsi! Olen armukade oma ämma peale  Piinlik eksole? Räägin kohe lähemalt. Ma mõistatasin kaua aega, et miks ma nii imelikult käitunud olen viimasel ajal ja käin ringi nagu pull, kes ajab taga punast rätikut.. Kõik mu ärevus on sellest tingitud, ma kardan, et mu ämm, kui ta lapsele ligineb, teda hellitavalt vaatab, asun kohe kaitsepositsioonile, kardan, et mu laps hakkab teda rohkem armastama. Kukun turtsuma isegi ka siis, kui ta mulle soovitusi jagab või räägib midagi, mis lapsele kasulik on. Siis olen ma tahtnud lihtsalt minema joosta, kuna hirm, et võibolla on asi selles, et ma ei ole hea ema talle, kuna mu ämmal on kolm last, kes kõik toredad. Siis saabub selguse hetk, ma rahunen, et tal on samuti õigusi lapsele, kuid siis mõõdub hetk ja kõik on tagasi alguses. Vahepeal viidi ämm haiglasse, tekkis häbi, et armukadetsesin ja ennast alaväärsustasin, teda samas ka hukka mõistes, tundsin ma hirmu, et laps jääb ilma oma teisest vanaemast. Oeh, nüüd armukadedust enam ei ole, aga lapse isaga oleme kaugenenud, saan aru, et temalgi pole kerge, kuid kardan, et ta kurnab ennast tööga ära liigselt, kuna mina ei suutnud oma suud alati kinni hoida, tülitsemistest rääkimata, olen lihtsalt ta endast eemale peletanud, kuidas võita ta tagasi ja kas see võib olla seotud kõik mu nõmeda armukadedushoogude pärast või maksab karma mulle lihtsalt kätte?

Jään vastuse võlgu, sest ainus mida enda vastu tunnen hetkel on kaastunne